Uue aja vinoteekidest on üks tähelepanuväärsemaid Time to Wine Kalamajas, otse Balti jaama turu juurest üle tänava Martin Aunini projekteeritud intensiivselt moodsa kortermaja esimese korruse suurte akendega äripinnal. Koha omanikud, Georgi Leinemann ja Kristina Orekhova, nimetavad oma majapidamist mitte vinoteegiks, vaid veinipoeks ja baariks ja ehk on see tõesti vähem peenutsev.
Peenutsemine ei sobiks Kalamajja, ent olla moodne, see näikse siinkandis siiski norm olevat. Moodsad ollakse kuhjaga ja väga meeldival moel: 22 veini klaasiga ja 10 mulli samamoodi. Sellist taset ei suudeta Eestis enamasti pakkuda ja kui mingil määral suudetaksegi, siis mitte nii mugaval moel. Sisse astudes märkate vasakut kätt seina ääres iseäralikku veinikülmikut või -kappi, 22 pudelit reas. Need ongi klaasiga pakutavad veinid. Plastkaart masinasse, valid nupuvajutusega koguse ja vein tuleb. Maksta saad koduteele asudes. Nõnda on degusteerimine tõesti mugav. See ei tähenda, et kliendiga suhelda ei tahetaks, vastupidi, leti taga on alati haritud sommeljee, kes meeleldi klienti juhendab ja veinidest pajatada oskab. Masina roll on lihtsalt hoida klaasiveinid värskena, lasta veinil pudelist voolata ning hoolitseda selle eest, et tühjuse täidaks oksüdeeriva õhu asemel inertne väärisgaas. VINE muidugi kahtlustab ka väikest meelelahutuslikku taotlust, ja see pole ju sugugi paha.
Georgi mainib masinat tutvustades, et seal olevad veinid on pidevas ringluses, igal poe sommeljeel on õigus tühjaks saanud pudeli asemele uus ja huvitav isend sättida. Kaheksa valget, kolm rosé’d, üksteist punast. Päris vahva degustatsioonipakett.
Peab tunnistama, et veiniajakirjale meeldib siin. Naturaalsest tammest lauapinnad, samet, nahk ja naturaalne kork istumispindadel, kompamismeelt pole unustatud. Ühes meeldiva muusika ja sobilike suupistetega, tapade valikuga, toetab kõik multisensoorset naudingut, mille keskmes on hea vein.
Eks see oli ka põhjus, miks valisime just selle koha austriavamise maailmameistri Anti Lepikuga jutuajamiseks ja austrite maitsmiseks. Vinoteegipidaja Georgi omakorda kasutas kohe võimalust, et järgmiseks oma klientidele austrikoolitus korraldada. Soov kliendile uut, huvitavat ja harivat pakkuda näikse Georgit käivitavat. Möödaminnes räägib ta loo sellest, kuidas Peeter I Venemaale veinikultuuri tõi ja sellega seoses sai sealsetes kirikutes armulauaveiniks Kagor. Enne veinimaailma sukeldumist, sommeljeekoolitust, maaletoojaks hakkamist ja vinoteegi avamist oli Georgi kriminaalpolitseinik, nõnda ei ole sugugi üllatav, et ta rõhutab korduvalt vastutustundliku veinitarbimise olulisust. Vein ei ole lihtsalt jook, mis inimese lõbusaks teeb, vaid osa kultuurist ja ajaloost. Veinikoolitusi korraldatakse siin nii eraisikutele kui ka korporatiivklientidele, soovitame julgelt.
Jääb silma, et üks samas majas elav inimene räägib Georgist kuidagi eriti sooja tooniga. Hiljem selgub, et majaelanikele on see koht, kust õhtusöögi kõrvale tagauksest sisse astudes vein kaasa haarata, ja veinibaaris peavad nad suisa korteriühistu koosolekuid. Kui tihti räägitakse sotsiaalsest vastutustundest ettevõtluses, siis siin veinibaaris elatakse sotsiaalselt vastutustundlikult, üksmeeles kohalike elanikega ja aktiivselt veini kultuurikeskkonda avades.
Muide, vinoteegi külastajate seas on ebaproportsionaalselt palju kohalikke välismaalasi, suisa 25–30%, mis näitab, et veinikultuuri õitsenguni on Eestis üksjagu teed minna.
