Mis siis saab, kui kinnisvaramagnaadile meeldib kunst ja juhtumisi ka vein? Château de La Coste Provence’is on just see koht, kuhu te peaksite minema, et sellele küsimusele vastus saada. Saage tuttavaks ühe värvika arhitektuurisõbra isikliku kollektsiooniga.

Must kast (black box) on üks teatrimaailma üsna hiljutine areng – lihtne, ilustamata esinemispaik, mis tavaliselt asub suures, nelinurkses, mustade seinte ja lameda põrandaga ruumis. Dekoratsioonid pole tähtsad, oluline on vaid edastatav sõnum.

Kas olete näinud „Mad Max’i” või „Tank Girl’i” filme, sealset eel- ja postapokalüptilist maailma? Tegevus toimub Austraalias. Kummalisel kombel on ka tänapäevases Down Underis miski X-faktor, veider kaootiline võlu, seletamatu cool, mis on sellele mandrile sisse rännanud ühes kunagiste lindpriidega või sootuks võrsunud kohalikust kummalisest loodusest.

Sõites Uus-Meremaa lõunasaarel asuvast maalilise Queenstowni turismi- ja suusakuurordist mööda Cromwelli poole, näeb rändur paarikümne minuti pärast muljet avaldavat vaatepilti.

Tšiili on moodne veinimaa. Pärast diktatuuri lõppu 1990. aastal on viinamarjaistanduste pindala järjest kasvanud ning lisandunud on uusi tootjaid ja kuulsust.

Ajad, kus härrad nautisid lossikestes vaadet oma isiklikule viinamäele, hakkavad tasapisi minevikku vajuma. Tänapäeva elutempo ei võimalda ühe koha peal istumist ja, olgem ausad, üks kaunis lossike pole ka praeguste standardite järgi kuigi mugav.

Hispaanial läheb hästi, vähemalt veinimaana. Viimase kümnendiga on veinieksport mitmekordistunud ning ka masuaastal 2010 kasvas eksporditav litraaž 15%. Tootjate jõudsalt kasvanud tulud annavad võimaluse investeerimiseks – mõni tootja tõhustab tootmist, teine sätib end rohelisemaks, kolmas leiab võimaluse laienemiseks, aga mitmed on pilgu pööranud uute tuluallikate suunas.

Kaks aastat tagasi avas meilgi tuntud veinitootja Castellare Maremmas uue mõisa uksed. Tegu on Toscana esimese veinimõisaga, mille puhul on põhjust rääkida moodsast arhitektuurist. VINE käis kaemas –– kas on see pelk turismimagnet või on arhitektuuriilmas tähelepanu pälvinud mõisas midagi enamat.

Kui veinisõbralik, ent kirikuvõõras isik astub Suurkloostri tänaval pühapäeva hommikul üle Issanda Muutmise kiriku läve, siis kuuleb ta ühte tuttavat kandvat häält.

Tänase intervjuuga teeme veiniajakirjas VINE lahti uue rubriigi, milles käsitleme veini ja tervise vahelisi seoseid.

„Austriga on nii, et see kas meeldib sulle või mitte – siin ei ole midagi teha,” tõdeb Anti Lepik, austriavamise kolmekordne maailmameister, Tallinki peakokk, juuniorsommeljee. Antile meeldivad austrid. Meeldib neid avada, klientidele pakkuda, tutvustada ja muidugi ka süüa. Austritel on veinikultuuri ja kulinaaria servas oma koht ning tasapisi ja suurel määral Anti abiga on austrid ka Eestis kanda kinnitanud.

Kui paljudele tuli üllatusena või tundus lausa erakordselt õnneliku vedamisena, et Läti sommeljee Raimonds Tomsons võitis 2017. aastal Euroopa ja Aafrika parima sommeljee tiitli, siis tegelikult on selle taga kümme aastat teadlikku ja sihikindlat treeningut. Raimonds peab oma suurimaks saavutuseks maailma parima sommeljee võistlustel Argentinas Mendozas 2016. aastal võidetud seitsmendat kohta.

Laual on kolm eri kujuga Riedeli punaveiniklaasi. Nende tootja Georg Riedel võtab pudeli Warwick Trilogy nimelist veini Lõuna-Aafrikast, valab sealt natuke tavalisse plasttopsi ning ütleb: „Vean kihla, et see Cabernet Sauvignon maitseb sellest topsist paremini kui kahest laual olevast klaasist.”

Täna, 22. oktoobril oleks veinikirjanik ja VINE kaasautor Kalev Kesküla saanud 56aastaseks. Selle puhul avaldame veebikeskkonnas temaga tehtud intervjuu, mis algselt nägi ilmavalgust esimeses trüki-VINEs.

Veinihuvi ei hüüa tulles. 1990ndatel olin tavaline tudeng: õhtustele agulipidudele krabasin ikka Monastõrskaja Izba kaasa, või siis pigem õlut – see ei värvinud suud mustaks ega sigitanud sinna hommikuks tapjapäkapikke.

Eesti õllerevolutsioonist on juba kirjutatud, päris kindlasti kirjutatakse veel. Ja õigesti tehakse, sest see, mis meie õllemaastikul praegu toimub, on alles algus. Siinsed kodu-, hobi- ja väikepruulikojad on küll hõivanud väga väikese osa turust, ent hiiglasliku osa õllefännide tähelepanust ning kasvava järjekindlusega nende südamestki. Olen üsna kindel, et parimad palad on alles ees, samas on paljutõotav olnud ainuüksi algus.

Maailma parimat sommeljeed valitakse iga kolme aasta tagant. äsja Jaapanis toimunud võistlustel valiti selleks šveitslane Paolo Basso, kuid kuus aastat tagasi, 2007. aastal kuulutati planeedi parimaks veinitundjaks rootslane Andreas Larsson (41).

Hiljuti külastas Tallinna Andrea Pieropan, kuulsa Soave veinimeistri Leonildo Pieropani poeg, kes koos vennaga tegelevad Pieropani Valpolicellas asuvas Villa Cipollas punaveinidega.
Lucca restoranis toimus sel puhul õhtusöök, kus sai maitsta muuhulgas ka Londoni IWC-l Maailma Parima Itaalia veini tiitli võitnud Soave Classico La Rocca DOC 2008.
Arne Pajula kasutas võimalust ja pressis Andrea Pieropanist välja uut ja huvitavat infot Valpolicella ja Amarone kohta.

Juba lapsepõlves tekkis mul tungiv vajadus veini järele. Nimelt maal vanaema juures leidsin Burdast retsepti, kus kästi punase sõstra želeele törts portveini hulka kallata.

Ma tõesti ei mäleta, millal veini hakkasin jooma. Keskkoolis oli see igatahes võõras teema, 90ndate algus aga üldse võrdlemisi alkoholivaba aeg, mis kulmineerus Savisaare talongimajandusega.

Kui keegi sõbralik ja väärikas härra, kel alati kerge kaval muie suunurgas, teile veini valab, siis on päris suur tõenäosus, et see on veinirestorani Dominic sommeljee Aron.

Aleksandr laiendab oluliselt meie Eesti-sisest sommeljee-geograafiat – tema esimene töökoht oli kelneri õpilase-praktikandina aastal 1991 Jõhvis restoranis Fööniks. Ajavahemikul 2000-2002 töötas Hotell Olümpia brasseriis Rendez-Vouz ning alates 2002. a. valab veini šikis restoranis Bocca.

Kui ma 90-ndate alguses täisikka jõudsin, polnud veinijoomises mingit ebavõrdsust. Kui poest sai tulihaput Žokki, mille sildil oli rahvariides tantsiv tüdruk, kirevad lindid pea ümber või Ungari rasket tumekollast tokaierit, siis oldi õnnega koos.

Seekord tutvustame silmapaistvalt pika staažiga sommeljeed Aivar Vipperit, kes on viimase kümnendi jooksul stabiilselt püsinud Eesti parimate hulgas ning viimaste aastate võistlustel jõudnud ka esikolmikusse.

Oksana on järjekorras neljas professionaalne veinivalaja, kes leidis mahti VINE küsimustele vastata. Omades juba 7-aastast töökogemust sommeljeena, on ta need aastad januseid teenindanud nii restoranides Maikrahv kui ր“ ning nüüd juba mitmendat aastat restoran-vinoteegis In Vino Veritas.

Heikot tuntakse tegelikult niisama ka. Pärast vinoteegi Negossiant kaasvedaja Urvo Ugandi pöördumist stabiilsema elu juurde aastapäevad tagasi on Heiko õlgadel olnud kogu Negossiandi majapidamine.

Järgnevalt intervjuu Montepulciano veinitootja Il Conventino veinimeistri Alberto Briniga, kes on piirkonna staažikaim orgaaniline tootja ning kelle veine on toob Eestisse Bestwine.

VINE jätkab sommeljeede küsitlemist – seekord annab aru Ave Toomjõe, kes viimasel sommeljeede jõukatsumisel saavutas naissoo esindajatest parimana neljanda koha ning täidab restoranis Nero lisaks sommeljee kohustustele ka ?  la carte teenindaja (ning vahetuseülema) ülesandeid.

Alustame sommeljeede pinnimist ühtede ja samade rutiinsete küsimustega. Esimesena saab sõna võistluse Eesti Parim Sommeljee 2009 2-3 koha jagaja Kristjan Peäske, kes senimaani mitme aasta jooksul toimetas restoranis Kolm ?•de sommeljee ja toitlustusjuhina ning alates augustist ootab samas ametis olles külla restorani Tchaikovsky.

Tänavu Eesti parimaks sommeljeeks kuulutatud Kristjan Markii peab oma edu võtmeks tugevat meeskonda ning positiivset sisekonkurentsi. Kristjanile esitas küsimusi Ene Hälinen.

Guido Guerrini peab koos Archangelo Milano (no on alles nimi!) ja Angelo Cecerega Sansepolcros Tirar Tardi nimelist vinoteeki. Guido teemaks on veinid, Archangelo peakokkab ning tõtt-öelda ma ei teagi, mida Angelo teeb.