Tiina Kuuleri poolt hakkama pandud ja kääritatud ning Maalehe villitud vastilmunud “Koduveini aabits” täidab jälle ühe lünga meie omakeelses algupärandite-vaeses veiniraamatute reas.

Koduveini valmistamise kohta on eesti keeles aegade jooksul ilmunud mitmeid raamatuid – Jaan Välimaa “Koduveini valmistamine” aastast 1968 on juba ammu oma ilmumisaja tõttu rariteediks muutunud, Mats õuna mahlakas ja raju “Lühike koduveini valmistamise õpetus meestele ehk LKVõM” selle sajandi algusest on laiadele rahvamassidele paraku tundmatu oma väikese trükiarvu (ca 100) pärast ja Anita Danielsoni mõne aasta tagune “Puuvilja- ja marjaveinid” kannab endal tõlkekirjanduse pitserit – mitmed antavad soovitused on meil keerulised järgida. Tõenäoliselt pole see nimekiri lõplik, kuid just need on allakirjutanule kätte juhtunud.

Sellel taustal – puudu on olnud ajakohane kohalikke olusid arvestav koduveiniõpetus – on Maaleht tabanud suurepärase hetke ning teinud kaupa Tiina Kuuleriga, kellesse on kätketud mitmete unikaalsete oskuste kombinatsioon – ajakirjanik, juunior-sommeljee ning kirglik koduveini valmistamise praktik ühes isikus on just see õige kompott.

Kes kirjutab sellest, mida teab, on toiminud hästi
Raamat ise peegeldabki endas kõiki kirjutaja kompetentse – selle ülesehitus järgib protsesse ja probleeme, millega üks koduveinihuviline kokku puutub, alustades koduspläkerdamise filosoofilisest poolest, liikudes edasi toorainete ja tehniliste vahendite valiku juurde, samas põhjendades sommeljeede koolist saadud teoreetiliste teadmiste baasil ladusas eesti keeles vastavate toimingute vajalikkust.

Eriti meeldisid VINE-le omavahel lahkulöödud peatükid 9 ja 10, mis käsitlesid esimeses vastavalt veini vigu ja teises veinitegija omi. Iseenesest on ju tore ette kujutada, kuidas degustatsioonižürii järjekordset märjukest mekutades arutleb, mis võis küll sellel või tollel veinitegijal viga olla.

Sommeljee-koolitus lööb välja ka peatükis 11, kus selgitatakse peamisi printsiipe, mida oleks soovitav veinidest maksimaalse naudingu saamiseks järgida – arutlused temperatuuri ja klaaside kuju kohta ning lõpuks soovitused veinide toiduga sobitamiseks ei raiu tõde kivisse, vaid julgustavad proovima erinevaid võimalusi.

Lisaks tavapärastele kuivematele ning magusamatele keelekastetele leiavad käsitlemist vahuvein ehk “õunaÅ¡ampus” ning portvein. Seetõttu tunduks loogiline leida ka näpunäiteid naturaalse õunasiidri valmistamiseks, kuid neid ei hakanud silma vaatamat hoolikale otsimisele*.

Kaanel on kuke pildi asemel vanaemade-päraselt servani täidetud veiniklaas
Raamatus kasutatud fotod on meeleolukad ja kvaliteetsed, suurte piltide puhul oleks tahtnud konkreetselt teada, kes on autor.
Kujundus on püüdlikult eklektiline, koondades erineva iseloomuga kujunduselemente – detailidesse süüvimata on üldmulje sellegipoolest üsna sümpaatne.

* Lõpetuseks vihje neile, kes siiski soovivad siidrit valmistada – siidri puhul ei lisata algveini fermenteerimiseks suhkrut, kogu käärimine toimub õuntes sisalduva naturaalse magusa arvel. Iseenesest on metoodika sama, mis vahuveini puhul, kuid abiks oleks, kui raamatu lõpus olevad veinivirde suhkrusisalduse tabelid ulatuksid ka allapoole 5,1% – selle asemel, et teises otsas küündida 15,3%-ni – eelpoolmainitud alkoholitase pole Eestis kasvavate õunte puhul loomulikul teel saavutatav, jäädes siidris ca 3-4 mahuprotsendi vahele.