Esimene
Juba lapsepõlves tekkis mul tungiv vajadus veini järele. Nimelt maal vanaema juures leidsin Burdast retsepti, kus kästi punase sõstra želeele törts portveini hulka kallata.
Kärutasime isaga kõik ümbruskaudsed külapoed läbi ja leidsime lõpuks Krimmi kandist pärit portvino (loe: peedi), mis andis želeele muidugi erakordselt tugeva ja robustse alkoholilaksu. Meil õega tuli želeed mõõdukates kogustes tarbida.
Teine
Järgmine kurioosne kohtumine veiniga pärineb kusagil seitsmendast-kaheksandast klassist. Vanaema tungival soovil laekusin tema piimapudelisse villitud isetehtud õunaveiniga prantsuse keele eratundi. Väidetavalt pidi vein häälepaelad valla päästma. Meil olid käsil just Jacques Breli, Edith Piafi ja teiste legendaarsete prantsuse Å?ansooniööbikute laulud.
Igal juhul jäid sõnad nii erakordselt hästi meelde, et suudan siiani Yves Montandi poolt lauldud “Les feuilles mortes” täies pikkuses reprodutseerida.
Kolmas
Sovetskoje Šampanskoje aimatava meki sain suhu igal aastavahetusel, kui Kremli kellade saatel pudeleid lahti paugutati ja mullegi olematu kogus klaaside kokkukliristamiseks kristallpokaali valati. Eelistasin igal juhul sladkojet polusladkojele. Viimane tundus suus ikka rämedalt hapu olevat. Hiljem üliõpilasena sai seda viga muidugi oskuslikult Vana Tallinnaga timmides parandada. Ülikooli ajal raekoja taga pargipingil Sovetskoje Šampanskoje lahendamine tuju tõstmiseks enne Püssirohukeldrisse või ülikooli klubisse peole minekut sai suht rutiinseks tegevuseks. Suvel kandus sama praktika kuurortlinna Pärnu rannaparki. Sellest ajast pärineb šampanjakorgi õhku lennutamise kõrgusrekord.
Neljas
Tartu ülikool on suuresti süüdi selles, miks minu veinikogemus esimeste iseseisvusjärgsete esindusrestoranide veinikaartidest leitud Blue Nuni ja Liebfraumilch’i juurest plahvatusliku kiirendusega uuele orbiidile siirdus. Noore filoloogina olid alma mater’is minu lemmikaineteks etümoloogia ja foneetika. Kooli kõrvalt veinimaitsetesse süübides tekkis frustratsioon sellest, et filoloogina tabas mind totaalne võimetus oma elamuste sõnadesse vormimisel. Nii võtsin ette esimese veiniraamatu Hugh Johnsoni “Veiniatlase” ja lugesin ülikooli raamatukogus läbi kõik eesti keeles ilmunud veinialased artiklid. Neid ei olnud õnneks rohkem kui ühe käe sõrmi, aga mind tabas lugemise järgselt totaalne peavalu. Veinitekst oli ikka antiiksete ladina või kreekakeelsete tekstidega võrreldes täiesti arusaamatu ja üle mõistuse keerulise iseloomuga.
Nii palju tundmatuid nimesid. Sellest tekkinud peavalu jääb võrreldes hilisemate veinitarbimisega seotud peavaludega esikümne etteotsa.
Kättemaksuks alandava valu eest otsustasin veiniteemast läbi pureda. Minu etümoloogiaõppejõu Enn Veldi julgustusest tiivustatuna sündis mõte koostada veinimaitsmisterminoloogia sõnastik eesti, inglise, prantsuse, saksa ja soome keeles. Eestikeelsed veinitermineid selleks hetkeks praktiliselt olemas polnud, nii et nende tuletamisel tundsin end pidevalt Johannes Aaviku naisteisikuna. Ei tea kui oleksin saanud piisavalt toetust ka foneetika lektorilt, kas oleks siis teostatuks saanud praktiline võrdlev uurimus veini mõju all oleva indiviidi muutuva hääleintonatsiooni kohta. Võimaluse potentsiaalse uurimustöö läbiviimiseks pakkus mulle Vanemuise Kontsertsaal, kus toimus Eesti esimene maaletoojate veinipäev (loe: suurte ja tähtsate meeste joomisvõitlus). Sel legendaarsel päeval nägin oma silmaga Bordoo klassikuid ja Rioja punaveine. Keegi ei olnud selleks hetkeks kuulnud midagi veini väljasülitamisest ja Torrese härjaveini maitsmise kõrvale ampsati hõrgutisena Tolko sulatatud juustu pähklikoorikus. Nüüd tagasivaadates oleks järjekordne teema teadustööks kohe olemas. Veinisotsioloogia valdkonnas oleks väga põnev uurida, kuidas nende meeste maitsemeeled muutunud, mida, miks, millega ja kui palju täna, viisteist aastat hiljem tarbitakse.
Viies
Minu esimene täiskasvanuna kingiks saadud vein Celliers de Dauphine Blanc de Blancs on siiani avamata. Kuld veinisildil ei ole veel tuhmunud, aga vein pudelis on ammuilma oma elujõu minetanud.
Pudelist on saanud sümbol nende süütute aegade mälestuseks, mil veinipudeli sildi lugemine oli lummav foneetiline harjutus ja selle harjutuse järgselt ei olnud veel õrna aimugi, mida pudeli seest otsida ja leida võiks.
Ei teadnud ma siis miskit ei pime- ega vertikaaldegustatsioonist ning ei osanud aimatagi, millistes kogustes veini järgnevate aastate jooksul maitsmiseks ette kantakse.
