Saaremaa suuruse Luksemburgi olemasolu peaks olema Eesti lugejale teada fakt. Tänu paari hulgimüüja (vist Avallone ja Tridens) pingutustele on meile tuttavad ka mõned sealsed veinid.
Puht kalambuuri korras öelduna on Eestil ja Luksemburgil ühiseid jooni: Luksemburg on maailmas esikohal veini tarbimiselt per nase, Eesti aga teisel kohal (Euroopas? maailmas?) alkoholi tarbimiselt. Aga seda teemat ei hakkaks ma praegu pikemalt lahti kirjutama.

Vana hõbe
Veiniviljelus algas praeguse Luksemburgi alal tänu Rooma imperialistidele, kes pidid vallutustegevuse tõhususe tagamiseks hoidma oma sõdalased töökorras. Kuigi nn antiikaeg oli võrreldes pimeda keskajaga kuulu järgi üsna valge, võis ka siis keetmata vee pruukimisest koolikud saada. Sestap käis hea valitsemistava juurde kohustus tagada sõdalastele antiseptiline (ja meeldiva kõrvalnähuna veidi lõbustav) joogipoolis.

Roomlastel oli tavaks lahendada oma logistilisi probleeme liikudes piki jõgesid. ühe sellise jõena kasutasid nad ka Moselit. Muidugi ei olnud Mosel tol ajal veel selline võimas laevatee nagu tänapäeval — praegune lüüsistik valmis alles 1964. aastal. Teisalt olid roomlaste laevad ka palju väiksemad praegustest jõepraamidest ning tulid omadega läbi vähemalt osal aastast. Küllap oli õigustatud ka nimi, mille nad Moselile andsid — Mosella ehk väike Maas (või Meuse, kuidas keegi on harjunud kasutama).

Ka oma viinapuud istutasid roomlased jõgede kallastele, et ei peaks käima kaugelt murdmas. Siin tuleb vägisi pähe muna ja kana paradoks: kas viinapuude jõgede kallastel kasvatamise esmaseks põhjuseks on meile raamatutest tuntud terroir’ga seotud kaalutlused või hoopis logistika. Kipun arvama, et terroir on hilisem õigustus, umbes samaväärne arutlusega, et miljoneid aastaid tagasi ei võinud loodus aimata, et kunagi hakkavad inimesed kandma prille, aga vaadake ometi, kus paiknevad meie kõrvad! Esmalt pidid olema praktilised kaalutlused, näiteks oli esmalt tavalises pudelis lauavesi ja alles hiljem hakati pudeleid kaunistama Swarovski kristallidega.

Milliseid sepaseid [1] tol ajal viljeleti, ja kas neil üldse nimed olid, ei ole enam teada. Patriootlikumalt meelestatud vitikultöörid väidavad, et näiteks Elbling on väga vana ja roomlastelt pärit sort. Mine tea, ehk ongi. Ja kui on, kinnitab see mu väidet praktilisuse kohta. Kuigi mõned idiosünkraadid püüavad tänapäeval Elblingit sublimeerida, on siililegi selge, et mingi El Bling see ei ole. Tänapäeval nii olulist Rieslingit pidi aga pärast roomlaskonna hääbumist sealmail veel palju sajandeid ootama.

Feodaalide omavahelise jagelemise tagajärjel on tänapäeva Luksemburg selline üsna väike riik — 82 kilomeetrit risti ja 57 põiki. Kuuldavasti on tegu maailmas väiksuselt kuuenda riigi ja ainsa suurhertsogiriigiga. Veinimägesid on vaid riigi Moseli jõega piirnevas kaguservas, kokku 42 kilomeetril Schengenist Rosportini. Veiniviljelusala piiratust arvestades on Luksemburgis vaid üks apellatsioon — AC Moselle Luxembourgeoise. Väidetavalt kasvab siin 1234 hektaril 6 444 700 viinapuud.

Lubatud viinamarjasordid
Tom Stevenson väidab, et kommertsviinapuid ei tohigi (sellest tulenevalt) kusagil mujal kasvatada kui Moseli ääres, kuid apellatsiooni raamesse jäävad ka mõned Sûre’i [2] (sks. Sauer, e.k ’hapu’) äärsed viinamarjaväljad, kust tuleb vähemalt sama haput veini kui mujaltki. Viinamarjakasvatuspiirkonnas Moselle Luxembourgeoise on vastavalt suurhertsogi määrusele lubatud kasvatada järgmisi sepaseid: Auxerrois, Chardonnay, Elbling, Gamay, Gewürztraminer, Muscat Ottonel, Pinot Blanc, Pinot Gris, Pinot Noir, Pinot Noir précoce (sama, mis saksa Frühburgunder), Riesling, Rivaner (Müller Thurgau), Saint Laurent, Sylvaner ja Dakapo, kusjuures viimast tohib kasutada vaid segus sortidega Gamay, Pinot Noir, Pinot Noir précoce ja Saint Laurent ning selgi juhul mitte rohkem kui 10 mahuprotsendi ulatuses.

Tarbijale tuntumad sordid on Auxerrois, Pinot Blanc, Pinot Gris, Pinot Noir, Rivaner ja muidugi Riesling. Muid nimekirja kuuluvaid kasvatatakse vähem ja mõnda neist ei märgita vist sildil üldse. Vähemalt mina ei ole näinud.

Klassifikatsioon
Luksemburgi veinitootmist reguleerib Remichis asuv riiklik viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise instituut Institut Viti-vinicole (vaata http://www.ivv.public.lu), mis asutati 1925. aastal. 1935. aasta 12. märtsil kehtestati suurhertsogi määrusega Luksemburgi veinidele kohustuslik tähis Marque Nationale. 1959. aastal laiendati viimane tänapäevaseks klassifikatsioonisüsteemiks ja võeti kasutusele kvaliteeditähised Vin classé, Premier Cru ja Grand Premier Cru. Kvaliteetveinide puhul kasutatav tähis Moselle Luxembourgeoise – Appellation Contrôlée võeti aga kasutusele alles 1985. aastal. (Meile tuttavas maailmas juurisid parimat soovinud inimesed samal ajal viinapuid välja. Tulemused olid nagu alati.) Luksemburgi vahuveinid võeti Marque Nationale’i rüppe 1988. aastal ning 1991. loodi nende jaoks spetsiaalne tähis Crémant de Luxembourg. 8. jaanuaril 2001 võeti, tulles vastu magusasõpradele (s.t minule), kasutusele tähised Vendanges tardives, Vin de paille ja Vin de glace.

Vahuveini kohta veel üks õpetlik seik. Luksemburgis toodetakse mitmel erineval tasemel vahutavaid jooke. Kui soovite head vahuveini, siis ärge lähtuge ainult väga konkurentsivõimelisest hinnast”, vaid kontrollige ka, et veinipudeli tagaküljel oleval Marque Nationale‘i sildikesel oleks kindlasti märge Crémant de Luxembourg. Peale crémant’i on olemas veel igat masti vin mousseux’d, mille valmistamiseks ei ole pruugitud kasutada mitte üht Luksemburgi viinamarja. Järgmine kord, kui pistate poes korvi Luksemburgi vahuveini, vaadake, kas näete seal märget Crémant de Luxembourg.

Luksemburgi klassifikatsioon erineb Prantsusmaa omast (milles järjestatakse maatükid) ja Saksamaa omast (milles järjestatakse korjatavad marjad) selle poolest, et siin järjestatakse valmis veinid. See tähendab, et kui sildil on märgitud Grand Premier Cru, siis on tegu eelkõige hea veiniga, mitte vaid hea maatükiga, kust võidi konkreetsel aastal paha ilma tõttu keskpärane vein saada. Siinjuures soovitan lugeda lisaks Kalev Kesküla Uut veinijuhti (Kirjastus Eesti Ekspress 2007) lk 319, kus Luksemburgi veinihindamissüsteemi on arusaadavalt selgitatud.

Süsteemil on siiski üks naljakas puudus, nimelt ei ole piirangut, kui palju kordi võib tootja sama veini maitsmiseks esitada. Kui esimesel korral soovitud tulemust ei saada, võib kuu aega hiljem üritada ära kasutada asjaolu, et komisjon on teises koosseisus või on maitsjate meeled teistmoodi häälestatud.

Sildi lugemisest ja geograafiast
Nagu naaberriigis Saksamaal (vähemalt Moseli veinipiirkonnas), nii ka Luksemburgis märgitakse veinisildile marjade kasvukoht kujul selle küla too mägi”, näiteks Remicher Primerberg või Wormeldange Köppchen. Nagu näete, ei kasutata kõigi külade puhul saksapäraselt (genitiivset?) er-liidet. Luksemburgis, nagu Saksamaalgi, võib mitmes külas olla sama nimega veinimägesid (näiteks Schengen Fels ja Grevenmacher Fels), sestap on selline tähistamisviis õigustatud. Luksemburgi veinikülad järjestatuna Moseli voolu suunas on: Schengen, Remerschen, Wintrange, Schwebsange, Ellange-Gare (jõest eemal), Wellenstein, Bech-Kleinmacher, Erpeldange (jõest eemal), Bous (jõest eemal), Remich, Rolling (jõest eemal), Stadtbredimus, Hettermillen, Greiveldange (jõest eemal), Lenningen (jõest eemal), Gostingen (jõest eemal), Ehnen, Wormeldange, Ahn, Niederdonven (jõest eemal), Oberdonven (jõest eemal), Machtum, Grevenmacher, Mertert ja Wasserbillig ning Sûre’i äärne Rosport. Võimalik on ka laiemalt alalt pärinevate marjade koos kääritamine. Sellisel juhul võib sildil olla näiteks Côteaux de Schengen, Côteaux de Remich, Côteaux de Wormeldange või Côteaux de Grevenmacher. Julgeksin seda võrrelda Saksamaal kasutatava Bereichi tasandiga.

Schengeni Markusberg. Foto Raivo Havam.

Veinipiirkonna südameks on vist asjakohane lugeda Remichit, kus asub ka veiniinstituut. Peale selle koguneb päikselistel nädalalõppudel kümneid miljoneid prantslasi, belglasi ja sakslasi sinna jalutama. Kõik loomulikult autodega ja jõeäärne pargitakse tihedalt täis. Remich, nagu 1990ndatel eestikeelsetes reklaamtekstides väljenduda tavatseti, mõjub magneedina”.

Wormeldange’i küla, kus asub riigi kuulsaim veinimägi Köppchen, jagab veinipiirkonna tinglikult kaheks: lõuna pool on pinnas savisem ning veinid pehmemad ja mahedamad, põhja pool lubjakivisem ning veinid kargemad ja mineraalsemad, ehkki Tom Stevenson väidab, et tema ei ole suutnud mingit vahet märgata.

Veinitootjate ühendused
Luksemburgi veinitootjad on koondunud mitmesse ühendusse. Kõige tuntum neist on ilmselt kooperatiiv Les Domaines de Vinsmoselle (vaata http://www.vinsmoselle.lu), mis koondab umbes 450 viinamarjakasvatajat, olles ühest küljest ühendus, kuid teisest küljest lihtsalt üks veinitootja. ühiselt tegutsedes hoitakse kokku kulusid ja saavutatakse ühtlane kvaliteet, tõsi mõningase igavuse hinnaga. Sellegipoolest on võidetud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Kooperatiivi osatähtsus kogu riigi veinitoodangus on uusimatel andmetel 61,08%. Kooperatiivil on kuus suurt veinikeldrit, igaühe juures neist kauplus ja veinimaitsla. Kui jääb puudu enesekindlusest lüüa mõni privaatsem tootja maast lahti ja sundida teda oma tootmist tutvustama, siis on Vinsmoselle’i keldrid mugav koht, kus vähese vaevaga janu kustutamas käia, loomulikult lahtioleku aegadel.

1928. aastal moodustasid oma organisatsiooni Luksemburgi veinikaupmehed, kes kaubitsesid n.ö välismaa veinidega. Osa neist tegeles aktiivselt ka oma, s.o Luksemburgi veinide tootmisega. Organisatsioon (Les Producteurs–Negociants de la Moselle luxembourgeoise) on praegugi alles, selle liikmed toodavad viimastel andmetel 16,6% Luksemburgi veinitoodangust.

üks tähtsamaid ühendusi on ka 1966. aastal moodustatud Luksemburgi Sõltumatud Veinitegijad ehk Vignerons Indépendants du Luxembourg (vaata http://www.privatwenzer.info). Asutajaliikmeid oli 28, praegu on liikmeid 52. Sõltumatute arvele jääb 21,6% riigi veinitoodangust. Hiljuti koostas ühendus vabatahtliku apellatsiooninõuetest rangema veinitootmise reeglistiku, mille järgijad saavad õiguse kasutada selliste reeglite järgi valmistatud veini sildil märget Charta Luxembourg. Olen seda märget näinud vaid tagumistel siltidel, eest näeb pudel välja nagu asjaomase tootja iga muugi pudel. Reeglistikuga on piiratud kemikaalide kasutamine, saagikus (kuni 60 hl/ha), Å¡aptaliseerimine (valgetel veinidel täielikult, punastel kuni 1% alkoholi ulatuses) ja kasutatavad sepased (Gewürztraminer, Pinot Gris, Pinot Blanc, Riesling ja Chardonnay). Lisaks nimetatud piirangutest kinnipidamisele seisab veinidel veel ees anonüümne degustatsioon sõltumatu komisjoni ees. 2007. aasta saagist valmis seitse Charta veini, 2008. aasta saagist juba 16. Võib arvata, et edaspidi saab neid veelgi enam olema. Charta veinid maksavad 13–15 eurot pudel, mis on Luksemburgi veinide üldise hinnatasemega võrreldes väga palju. Aga eks see ole ka präänik, mis tootjates huvi tekitab.

1988. aastal moodustas seitse tootjat (Domaine Thill Frères, Domaine Sunnen-Hoffmann, Domaine Gales, Domaine Mathis Bastian, Domaine Mme Aly Duhr et Fils, Clos Mon Vieux Moulin – Duhr Frères, Domaine Clos des Rochers) ühenduse Domaine et Tradition. See on puhtalt kvaliteediühendus, mis kehtestas endale vabatahtlikud rangemad kvaliteedinõuded. ühenduse liikmete parimad veinid Auxerrois’st, Pinot Blancist, Rieslingist, Pinot Gris’st ja Gewürztraminerist selgitatakse anonüümsel degustatsioonil ning pakendatakse Domaine et Tradition’i ühtlase kujundusega pudelitesse. ühtlane kujundus tähendab seda, et poes tuleb asjast vähegi sotti saamiseks üsna ligi astuda ja silte lugeda. Domaine et Tradition ei ole õnneks hullult kõrgete hindadega silma hakanud.

Umbes samal ajal Luksemburgi Charta loomisega moodustas seitse veinitootjat rahvusvahelise kvaliteediühenduse Charta Schengen Prestige (vaata http://schengenprestige.eu). Need tootjad on Domaine Desom, Caves Krier Frères, Caves St Martin ja Les Domaines de Vinsmoselle Luksemburgist, Domaine du Stromberg ja Domaine Sontag Prantsusmaalt ning Weingut Herber Saksamaalt. Sordivalik on sarnane eelmistega: Auxerrois, Pinot Blanc, Pinot Gris, Riesling, Gewürztraminer ja Pinot Noir. 2008. aasta saagist on Luksemburgi tootjatel valminud üheksa veini, sakslastel üks ja prantslastel kaks. Maitsnud olen vaid Luksemburgi omi, peab möönma, et nende hulgas on päris häid. Pakend on ühtlase kujundusega. Et saada sotti sepasest ja tootjast, tuleb nina päris ligi panna. Pudelid on pakitud kolme või kuue kaupa puitkastidesse. äärmiselt luksuslik. Hinnad on 14–15 eurot pudel. Kallivõitu.

Mõned märkimist väärivad tootjad
Domaine Alice Hartmann (vaata http://alice-hartmann.lu) on tõenäoliselt Luksemburgi üks väiksemaid, kuid samal ajal huvitavamaid tootjaid, nende endi väitel üks kõige traditsioonilisemaid. Hartmanni maja on ainus mulle teadaolev, kellel ei ole vajadust ärilise edu nimel pingutada. Omanik on kuuldavasti rikas ja kogu veinitegemise mõte tema jaoks on see, et tal oleks kogu aeg head veini võtta.

André Klein Hartmanni majast Köppchenil oma viinapuude keskel. Foto Raivo Havam.

Veinimajal on Luksemburgis 3,5 ha veinimägesid. Peale selle väike lapike Trittenheimer Apotheket Saksamaa Moselil ja jupike Saint-Aubini Premier cru aiast Sur Gamay. Seega on Hartmann omamoodi rahvusvaheline veinimaja, kes valmistab Luksemburgi veinide kõrval ka (Saksa) mooselit ja burgunderit.

Sortidest kasvatatakse vaid kolme – Rieslingit, Chardonnayd ja Pinot Noir’d. Riesling küpseb Wormeldange’i Köppchenil (kuulus Les Terrasses de la Koeppchen on veinimaja ainuomandis ehk n.ö monopole) ja Trittenheimer Apothekel, Chardonnay Grevenmacher Kreizerbergil ja Saint-Aubinis ning Pinot Noir Grevenmacher Kreizerbergil.

La Chapelle de Koeppchen / Wormeldange. Fotod Raivo Havam.

Suurt tähelepanu pööratakse kvaliteedile. Köppcheni 30–70 aasta vanuste viinapuude saagikus hoitakse 55 hl/ha piires, Köppcheni terrassidel koguni 40 hl/ha piires.

Aastatoodang on väike, umbes 20 000 pudelit aastas. Vaatamata asjaolule, et tootja veine on saada vaid mõnes poes ja kümmekonnas restoranis, on majal andunud austajaskond. Veinimaja ei näe isegi põhjust oma veine klassifitseerida — milleks kulutada aega ja raha? Seetõttu võib Hartmanni veinide puhul näha analoogiat näiteks nn supertoskaanlastega, mis olid alles hiljuti lauaveini (ehkki kalli sellise) staatuses. Analoogia ei ole paraku täielik, sest ühel puhul on tegu praktilise kokkuhoiu, teisel puhul aga õigusliku aluse (praeguseks kõrvaldatud) puudusega.

Paljud tootja veinid on Luksemburgi veinide üldise hinnataseme taustal kallid (selection du Château seeria Pinot ja Chardonnay maksavad 28 eurot pudel) või väga kallid (Riesling jäävein 68 eurot poolpudel), kuid näiteks Köppcheni Rieslingid on täiesti taskukohased (9,50–11,50 eurot pudel). Kuulsaim ja populaarseim on tõenäoliselt Crémant Hartmann Brut (14,80 eurot), millele lisandus 2008. aastal Brut Rosé (19,50 eurot) ja 2009. aastal Grand Cuvée (59 eurot). Lisaks veinidele valmistatakse marc‘i, sealjuures sordi ja aastakäigu kaupa. Ainulaadne toode on tammevaadis küpsetatud Rieslingi jääveini marc.

Domaine Viticole Mme Aly Duhr & Fils (vaata http://www.alyduhr.lu/) omaniku pere on olnud veinitegemisega seotud juba üle 300 aasta. Veinimaja ise asutati aastal 1872. Veinimaja oli esimene, kus hakati valmistama Luksemburgi vahuveini (1916). Veinimajale kuulub 8,3 ha veinimägesid Wormeldange’ist Mertertini.

Pärast laiendamist ja moderniseerimist 1970. aastal algas veinimajas uuenduste ja otsingute ajajärk. Aly (Alois) Duhri pojad Léon (1958–1999) ja Albert hakkasid rikastama traditsioonilist veinitootmist önoloogia uusimate leidustega. Lugematud külaskäigud Saksamaa veinipiirkondadesse, Burgundiasse ja Bordeaux’sse äratasid himu katsetada välismaa kolleegide põnevaid meetodeid. Innustatuna Denis Dubourdieust on analüüsitud, katsetatud ja kasutusele võetud kõik valge bordoo valdkonna revolutsioonilised uuendused. Alates 1982. aastast kasutavad nad valgete veinide arendamiseks barrique’e, sealjuures näiteks selliste sortide puhul nagu Elbling ja Rivaner.

Hiljuti asutas perepoeg Abi (Albert) eraldi veinimaja Château Pauque (vaata http://www.chateau-pauque.com), lahutades ühtlasi Domaine Viticole Mme Aly Duhr & Fils’i tootevaliku kaheks, kusjuures tema poolele” jäid näiteks sellised imed nagu Clos du Paradis (Auxerrois, 20 hl/ha, 16 kuud tammevaadis, 28 eurot pudel ilma käibemaksuta). Nimetatud jagunemise tõttu on mu andmed veidi vananenud ja ebatäpsed. Eks ma kirjutan kunagi hiljem täpsemalt.

Abi (Albert) Duhr. Foto Raivo Havam.

Luksemburg Eestis
Eesti laiemal turul esindavad Luksemburgi praegu kaks veinimaja: Bernard-Massard ja Caves St Remy – Desom. Nende tootjate veinidest on juba üksjagu kirjutatud Eesti Ekspressis, näiteks Desomi kohta http://www.ekspress.ee/2008/03/20/toit/1760-varsket-veini-luksemburgist ja http://www.ekspress.ee/2009/02/19/toit/6765-vabariigi-pidujoogid. Bernard-Massardi käsitlevat artiklit ma kahjuks Internetis ei leidnud, kuid tooge keldrist üles vanad Ekspressid ja otsige Kalev Kesküla artiklit Luksemburgi veini voolas Eestisse”.

Caves St. Remy Desom vahuveinikelder. 1 pool pildilolevast = 1 aasta toodang ehk ca 100 tuhat pudelit. Tagaplaanil güropaletid. Foto Rein Rebane.

Minule ainult netipoena tuttav 75cl.ee pakub lisaks veel Caves St Martini veine aga nende kohta ei oska ma eriti midagi öelda. Loodetavasti tunduvad needki eestlasele taskukohased.

Nimetatud kolmest tarbin ise aktiivselt vaid Desomi veine. Usun, et olulist rolli selles mängib ka isiklik tutvus noorperemehe Marc Desomiga ning hinna ja kvaliteedi suhe tundub hästi paigas olevat nii Luksemburgis kui ka Eestis.

[1] Uudissõna, mida ma juhmi järjekindlusega üldkeelde juurutada üritan, ja kui ei õnnestu, siis kasutan vähemalt ise. Tuleneb prantsuskeelsest sõnast cépage ehk eesti keeles viinamarjasort. Erinevalt viiesilbilisest viinamarjasordist on kahesilbiline sepas minu meelest palju mugavam välja öelda.

[2] Sûre on Luksemburgi ja Saksamaa teine, Moselist palju väiksem piirijõgi.