Sansepolcro tänavatel kõlab turistide inglese asemel kohalike italiano, mis tähendab, et keskmises restoranis või vinoteegis on parem teenindus, soodsamad hinnad ja väga tihti ka paremad toidud kui näiteks märksa kuulsusrikkamas Firenzes. Nii on see ka Guido juures Tirar Tardis.
Vinoteeki on samas kohas peetud juba mõnda aega ning nimetatud kolmikust said vinoteegipidajad ehtitaallasliku tundepuhangu ajel — varasemad omanikud otsustasid koha maha müüa ning Guidole, kes oli seal harjunud veini jooma, ei mahtunud kuidagi pähe, et kodune vinoteek asendub üldise mandumise vaimus pizzeria-õllekaga. Mõistlik sekkumine, kuna vinoteegipidamine tuleb sel seltskonnal väga hästi välja.
Archangelo road panevad kahvatuma kõigi meie itaalia restoranide menüüd — on ju ka mõned eestimaised igati nauditavad, ent värsket chianina veise sisefileed on Eestis ikkagi pea võimatu serveerida, eriti veel viieteise eurose hinnaga. Või olgem ausad — toorainevalik ja sedamööda ka koka loomevabadus on siin Itaalias lihtsalt teisest klassist.
Mõndagi Tirar Tardis serveeritavast on siiski ka Eestis suurema vaevata teostatav ja on nõnda leidnud tee ka allakirjutanu kodusesse menüüsse. Näiteks zucchini carpaccio — võluv suveroog, millele Archangelo oli seekord tekitanud uue nüansi vürtsika rucola näol. Proovige kindlasti ka radicchio (punase salatsiguriga) ja salsiccia’ga (sealihast toorvorst) pastat, mis on samuti Tirar Tardi eeskuju najal lihtsalt valmistatav. Loomulikult ärge jätke tellimata lugematut arvu eelroogasid ja lõpuks on ka Tirar Tardi juustuvalik iseäranis äge.
Need pecorino‘d — sedavõrd põnevaid lambajuuste poleks osanud uneski näha. Valik väiketootjatelt, mida Guido on kohapeal käinud valimas. Ma ei saa salata, et kunagi ajas pecorino kasukamaitse mul südame üheselt pahaks, ent need juustud Tirar Tardis koos ootamatut maitsenüanssi pakkuva kastanimeega hajutasid mu eelarvamused lambajuustu suhtes vist lõplikult.
Kõigi mainitud hõrgutisteni jõudmine oli seekord ootamatult keeruline — minu lemmikvinoteek oli sel suvel remondis ja nii nagu Itaalias tihti kombeks (no tegelikult ju ka meil), ei kippunud uksed plaanitud päeval avanema. Avamispäeva õhtul asendus lubatud kuupäev optimistlikult järgmise päeva omaga ja nii üsna mitu korda järjest.
Õhtupoolikul, mil koht uksed lõpuks avatud sai, oli Guido oma tavapärases meeldivas rutiinis ja natuke elevilgi, ei sugugi mitte sellepärast, et remont lõppes — parajasti käis jalgpalli EMi finaal ning Hispaania oli Saksa vastu juhtima läinud. Loomulikult armastavad itaallased hispaanlasi märksa enam kui sakslasi ja jalgpall on kompromissitult oluline…
Lõpuks. Guido ei ole „normaalne“ inimene ja ka tema sõbrad on päris metsikud. Ajal, mil meie reisiseltskond Itaaliast lahkus, siirdus ka Guido omale teekonnale. Läks Pekingisse olümpiamänge vaatama, aga et reis põnevam oleks, asus ta teele ’99 aasta Fiat Mareaga. Guido läbis selle autoga 25852 kilomeetrit, külastas Venemaad, Kasahstani, Mongooliat, Iraani ning muid põnevad maid, ja jõudis septembris elusana Itaaliasse tagasi.
Guido reisiga saate tutvuda aadressil http://www.torinopechino.com ning näete, et itaalia keel on ilma põhjalikuma ettevalmistuseta mõningal määral mõistetav.
