Paljud tooted, mida tarbime, saavad tootja poolt kaasa nö tarvitamistingimused – autot liisides on selleks liisinguleping, mis sätestab selle, mida autoga teha võib, uut tarkvara ostes aga lõppkasutaja litsentsitingimused. Veini puhul on reeglid selle kohta, kuidas teda nimetada võib, kuid need lõpevad tavaliselt peale veini valmis saamist. Näiteks ei tohi kutsuda vahuveini šampanjaks, kui see pole toodetud kindlasmääratud piirkonnas ette määratud viinamarjasortidest ega vasta teatavatele veinitootmise nõuetele. Samuti ei tohi teha Brunellot ja segada sinna sisse Merlot marja – ikka ja ainult 100% Sangiovese on lubatud. Aga kui sa seda veini juba tarbid, siis lõpeb reeglite mõjuvõim – vala kasvõi lillevaasist plastiktopsi, vein jääb ikka samaks.
Kuna britid on avastanud, et neile meeldib Prosecco’t ankrust lasta, siis on vahuveini kaitsmisega tegelev organisatsioon Consorzio di tutela della Denominazione di Origine Controllata Prosecco astumas ühte sammu kaugemale. Nimelt nõuavad nad, et sellisel moel turustatavat mulliveini ei nimetataks Prosecco’ks – nii tohib nimetada vaid pudelist valatavat jooki. Kui sa müüd täpselt samast Glera viimarjamahlast tehtud sama tootja sama aastakäigu ja sama veiniaia vahuveini, aga teed seda näiteks ankrust või vaadist, ei tohi seda enam kutsuda Prosecco’ks. See on sel juhul „deklassifitseeritud” frizzante. Asi on kurioosne selle tõttu, et nagu kõik VINE lugejad teavad, karboniseeritakse Prosecco survetankides ehk autoklaavides, mitte pudelites. Raamatutesse raiutakse see nõue ilmselt lähiaastail, praegu aga võib veel Venetos sisse astuda mõnda veinibaari ja karistust kartmata veiniankrust klaasi Prosecco’t küsida.
