Tähelepanelik veinisõber märkab Sitsiilia veinide pudeleid uurides päritolunimede kirjutamise viisis justkui ebajärjekindlust: mõni vein on Sicilia IGT, teine jälle Sicilia DOC, lisaks kõigele võib ohtralt leida ka Terre Siciliane IGP mainimist. Kõik on tegelikult õige – viimaste aastate (2011) regulatsioonikorrastustes on Sicilia IGT saanud auastme kõrgenduse Sicilia DOC tasemele (DOP, kui olla tänapäevane ja korrektne), ning selle asemel on tulnud kogu saart hõlmav lihtsama taseme Terre Siciliane IGP määratlus. Seega, kuni 2011. aastani võis üks vein kanda nimetust Sicilia IGT, sama tootja aasta uuem vein aga evib juba määratlust Terre Siciliane IGP.
Nagu eelmises VINE numbris Piemonte puhulgi, vaatame saare veine lähemalt läbi peamiste viinamarjasortide prisma.
VALGED sordid
Catarratto
Sitsiilia enim kasvatatud (valge) mari, mis saare kogutoodangust annab tervelt kolmandiku (valgetest marjadest poole). Mari on kõrge saagikuse, neutraalse maitse ja küllaltki madala happesusega. Kasutatakse peamiselt Marsala koostisosana, kuid valmistatakse ka sordiveine Alcamo DOC ja seguveine koos Carricante’ga Etna DOC aladel. IGT-veinide puhul segatakse Inzolia, Grillo ja Chardonnay’ga. Parimate tootjate sordivein on mahlase tekstuuri ja särtsu sidrunikarakteriga.
Varem on ühist Catarratto nime kandnud kaks erinevaks peetud sorti – Catarratto Bianco Comune ja Catarratto Bianco Lucido. DNA uuringud näitavad siiski, et tegemist on sama marja kahe klooniga. Välimuselt erineb Bianco Comune Bianco Lucido’st marju katva valge kirme poolest.
Toidusoovitus:
Tuunikalasalat kapparitega
Praetud krevetid tšillipipraga
Grillo
Valge veinimari, mis on varemalt peamiselt tuntust kogunud kangestatud Marsala veinides.
Tänapäeval üha enam populaarne ühesordiveinides, ka Eestis võib leida kenakese valiku. Heatasemeline Grillo on pisut õline, pähkliste ja puuviljaste – sidruni ning õuna – nootidega.
Grillo sobib Sitsiilia kuuma kliimasse hästi – kõrge suhkrusisaldus ning kalduvus oksüdeerumisele on teinud temast hea valiku kangestatud veinide jaoks.
Kuna nii viinamarjakasvatuse kui ka veinivalmistuse tehnoloogiad on viimastel kümnenditel jõudsalt arenenud, suudavad veinivalmistajad veini iseloomu paremini kontrolli all hoida ning tulemuseks on enam puuviljased ja värsked veinid kui varem. Samas arvavad mitmed asjatundjad, et kerge ja karge stiil pole Grilloʼle tegelikult loomupäraselt omane.
Toidusoovitus:
Makaronid sidruni-vahukoore kastmega
Sidrunikana
Kreeka pähklitega kitsejuust meega
Inzolia
Inzolia (Toscanas Ansonica) on Sitsiilia kolmas enam levinud valge veinimari. Peamiselt tuntud kui üks Marsala komponentidest, kuid tänapäeval levinud nii särtsaka kuiva ühesordiveini kui ka komponendina blend’ides. Inzolia’st tehtud veinid on keskmise aromaatsusega, pähklise, tsitruselise ja ürdise iseloomuga.
Varem peetud Sitsiilia kohalikuks marjaks, kuid praegu arvatakse pigem olevat pärit Kreekast ning suguluses Roditis’e ja Sideritis’e marjaga.
Tänapäeval leidub Inzolia’t kõikjal Sitsiilias, eriti Palermo ja Agrigento kandis. Kasutatakse segumarjana paljudes saare veinipiirkondades koos Grillo ja Catarratto’ga. Mari kipub sügisel küpsedes kiiresti kaotama oma happesust, kuid varasem korje lubab temast teha elegantseid ühesordiveine.
Toidusoovitus:
Lõhe-sashimi
Pähklite ja kastanitega risoto
Veinis aurutatud merikarbid
Carricante
Carricante on Ida-Sitsiiliast Etna nõlvadelt pärinev iidne kõrge happesuse ja ohtra saagikusega veinimari (caricare – itaalia k ʼlaadimaʼ). Parimaid tulemusi annab suurematel kõrgustel. Marjad küpsevad aeglaselt, säilitades samas oma hea happesuse kuni saagikoristuseni. Veinides võib leida erinevaid tsitrusenoote – sidrunitest jõmmelgate ja apelsinideni koos taimsete (münt ja aniis) finessidega. Vulkaaniline pinnas pärandab veinile ka mineraalse karakteri. Kui vein valmistatakse roostevabast terasest mahutites ilma pärmikesta kontaktita, võib ta olla ka tugevalt rohelise õuna iseloomuga. Hiliskorjeveinidel lisandub sinna mesiseid nüansse ja pärmikestadest pärinev kreemjas tekstuur.
Carricante on Etna DOC seguveinide peamine mari (teine on Catarratto), reegli järgi on teda Etna Bianco’s vähemalt 60% ja Etna Bianco Superioreʼs 80%.
Toidusoovitus:
Grillitud valge kala sidruniga
Valge kala ceviche
Fenkoli ja õunaga kapsasalat
Zibibbo
Zibibbo (ka Muscat Alexandria) on nii lauamarjana kui ka veinivalmistamiseks kasutav iidne hele sort, mis levinud üle maailma, kuid jäänud oma aromaatsema ja nooblimaks peetava sugulase Muscat Blanc à Petits Grains varju.
Sitsiilias valmistatakse temast Pantelleria-nimelisel vulkaanilisel saarel kõrgekvaliteedilist ikoonilist dessertveini Pantelleria DOC, kuid viimasel ajal üha rohkem ka kuiva ning mulliveini.
PUNASED sordid
Nero d’Avola
Mujal Itaalias Calabresena tuntud Nero d’Avola on Sitsiilia tuntuim (kuid mitte ilmtingimata parim) ja enim kasvatatud punane veinimari. Mari on nime saanud lõunarannikul asuva Avola küla järgi. „Nero” marja nimes viitab veinide sügavtumedale värvile.
Nero d’Avola on kõrge tanniinsuse, keskmise happega täidlaseid veine andev veinimari, mis laagerdub hästi tammes. Noored veinid on mahlased ja ploomivihjetega, arenenud veinid aga komplekssemad, šokolaadi ning vaarikate ja põldmarjade loomuga.
Toidusoovitus:
Pasta alla Norma – pommu, tomatite ja ricotta-juustuga pasta
Kanasalat granaatõuna ja piiniaseemnete ning rosinatega (siia sobib kenasti Nero d’Avola’st tehtud rosato)
Nerello Mascalese – kas uus Pinot Noir?
Aastaid unustuses olnud, kuid praegu kõrgelt hinnatud Nerello Mascalese on hilisküpsev tume viinamari Etna vulkaani jalamilt, mida kasvatatakse traditsiooniliselt põõsaks lõigatuna (bush-training). Elegantselt kasvukoha iseloomu peegeldavast veinimarjast saab puuviljase ja kergelt rohuse ning mineraalse karakteriga noobleid keelekasteid, mida sageli võrreldakse Piemonte ja Burgundia hõrkude veinidega. Viinamari on saanud oma nime Etna vulkaani ja ranniku vahelise Mascali tasandiku järgi. Vanimad istikud arvatakse pärinevat 19. sajandi lõpu Phylloxera-eelsest ajast. Segatakse peamiselt Nerello Cappuccioʼga.
Varieeruva iseloomuga vulkaaniline pinnas võimaldab suhteliselt suurtel kõrgustel (kuni 1000 m) valmistada elegantseid pinot-noir’ilikke veine, millel puudub Sitsiilia veinidele sageli omane raskus ja alkohoolsus. Nerello Mascalese on peamine mari ka Etna DOC naabruses asuvas Faro DOC piirkonnas. Lisaks punaveinile tehakse meeldivat ja kerget rosato’t.
Lisaks kahele mainitud DOC alale kasutatakse mitmel pool seguveinides koos Nero d’Avola’ga, samuti leidub teda Mandri-Itaalias Calabrias. DNA uuringute põhjal on sel suure tõenäosusega sugulussidemeid nii Sangiovese kui ka Carricante marjaga.
Eestis leiab Nerello Mascalese põhiseid veine Dylan Distribution’i ja Baleni valikust
Toidusoovitus:
Tuvirind punase veini kastmes
Metsaseente ja pommuga täidetud filotainapirukad
Rannakarbid tomati ja linguine’dega
Nerello Cappuccio ehk Nerello Mantellato
Nerello Cappuccio on tumedakestaline Sitsiilia autohtoonne mari, mis enim tuntust kogunud Etna DOC ja Faro DOC veinides. Küllalt harva kasutatakse sordiveini tegemiseks (ühesordiveini teeb väidetavalt vaid kolm tootjat: Benanti, Tenuta di Fessina ja Calabretta), peamiselt segatakse kõrgematasemeliseks peetava Nerello Mascalese’ga. Üle keskmise happesuse ja kirsinüanssidega, veinile jõulisi värvitoone andev Nerello Cappuccio õitseb suhteliselt vara, mis teeb ta tundlikuks kevadistele öökülmadele, ning valmib pisut varem kui Nerello Mascalese.
Toidusoovitus:
Veisesteik küüslauguvõiga
Pizza Margherita
Grillil kõrvetatud tuunisteik
Frappato
Frappato on kergeid veine andev punane sort, mida kasvatatakse laialdaselt Sitsiilia kagurannikul. Ta on üheks koostisosaks (teine on Nero d’Avola) saare kuulsaimas ning ainsana kõrgeima, DOCG taseme veinis Cerasuolo di Vittoria.
Kirsikarva, aromaatsed ning vähese parkhapetesisaldusega Frappato veinid on kehalt kerged ning meenutavad oma olemuselt pisut paremat sorti Beaujolais’d. Ühesordiveinina leidub teda siiski harva, peamiselt segatakse Nero d’Avola, Nerello Mascalese, Nerello Cappuccio ja Nocera’ga.
Toidusoovitus:
Karamellistatud sibulaga anšoovisepitsa
Sealihalisandiga kartulipannkoogid
Lambalihaga täidetud suvikõrvitsad
Perricone
Vähelevinud (peamiselt Loode-Sitsiilias) punane veinimari, mida kasutatakse peamiselt seguveinides koos Nero d’Avola’ga. Lubatud tarvitada mitmetes DOC-veinides üle Sitsiilia – nt Eloro, Contea di Sclafani ja Monreale omades. Kõrge happega, jõulise punase marjasusega, maa- ning taimsete nüanssidega, samuti kõrge parkhappesisalduse ning tuntava mõrususega järelmekis. Kasutatud ka Marsala Rubino valmistamiseks, samuti koos Catarratto’ga roosades veinides. Kuna Perricone on tundlik Phylloxera suhtes, siis on ta veiniaedades suures osas välja vahetatud Nero d’Avola vastu.
Toidusoovitus:
Hautatud lambaraguu
Pommu parmigiana
Cerasuolo di Vittoria
Cerasuolo di Vittoria on Sitsiilia ainuke DOCG-taseme vein, ning allakirjutanu arvates väärib seda staatust õigustatult (kuigi Nerello Mascalese põhised veinid võiksid olla sama kõrgelt väärtustatud). Nero d’Avola (50–70%) ja Frappato (30–50%) seguna tehtavas veinis tuleb mõlema marja väärtus kõige kaunimalt esile – Nero d’Avola oma hea happe, kõrge tanniinsuse ja tugeva värvi ning šokolaadiste vihjetega saab mahendatud kerge, beaujolais’likult kirsise ja maasikase Frappato’ga. Parimate tootjate veinide küpsemispotentsiaali hinnatakse paarikümnele aastale.
Toidusoovitus:
Kadakamarjadega maitsestatud loomalihahautis
Hakkliha ja rosinatega täidetud paprikad
Marsala
Maailma tuntuimate kangestatud veinide hulka kuuluvat Marsalat valmistatakse solera-meetodil samanimelise linna ümbruses Sitsiilia läänetipus. Peamised kasutatavad viinamarjad on Grillo, Inzolia ja Catarratto, kuid kasutada võib ka Pignatello, Nerello Mascalese, Damaschino ja Nero dʼAvola marju.
Veini alkoholisisaldus varieerub vahemikus 15–20%, teda valmistatakse kahes kategoorias ning jagatakse eri stiilidesse vastavalt värvile, jääksuhkru määrale ning küpsemisajale.
Marsala vergine (vergine – siin itaalia k ʼvärskeʼ) – valmistatakse valgetest marjadest, lisada võib vaid viinamarjapiiritust ning vastavalt laagerdusajale jaguneb kaheks:
1) Marsala Soleras – küpseb vähemalt viis aastat;
2) Marsala Vergine Riserva – küpseb vähemalt kümme aastat.
Marsala conciato (conciare – itaalia k ʼpäevitamaʼ), millele võib peale etanooli lisada ka mosto cotto’t (keedetud kontsentreeritud viinamarjamahl) või mistella’t (mittefermenteeritud või osaliselt käärinud viinamarjamahl, millele on lisatud etanooli), jaguneb keerulisemalt.
1. Värvi järgi:
oro – valmistatakse valgetest marjadest, mosto cotto lisamine keelatud;
ambra – valmistatakse valgetest marjadest, mosto cotto lisamine magustamiseks lubatud kuni 1%;
rubino – valmistatakse punastest (Pignatello, Nerello Mascalese, Nero d’Avola) marjadest.
2. Magususe järgi:
secco – suhkruid alla 40 g/l kohta;
semisecco – suhkruid 40–100 g/l kohta;
dolce – suhkruid üle 100 g/l kohta.
3. Vanuse järgi:
Marsala Fine – kuni aasta laagerdumist;
Marsala Superiore – minimaalselt kaks aastat laagerdumist;
Marsala Superiore Riserva – minimaalselt neli aastat laagerdumist.
Toidusoovitus:
Jahutatud veiniga mitmesugused juustud, nagu parmesan, Gorgonzola, rokfoor.
Toatemperatuuril veiniga puuviljad ning tüüpilised Sitsiilia desserdid – cannoli’d ja cassata.
