Rhône’i jõe org – G&S&M

Tore oli lugeda veel kümme aastat tagasi peaaegu igast veiniraamatust, et Rhône’i oru punaveinide kuningasmari Syrah saabus Prantsusmaale Gaspard de Stérimberg’i hobuse sadulataskus, kui see nimetatud rüütel saabus järjekordselt ristiretkelt pühale maale, kus ta leidis praeguse Iraani aladel paiknevast linnast nimega Shiraz suurepärase viinamarja­sordi. Davis’e ülikooli DNA-uurijad tegid 1999. aastal kindlaks, et Põhja-Rhône’i ja iseäranis Hermitage’i „oma viinamarjasordi” Syrah puhul on tegu looduslikult tekkinud ristandiga, kus „isa” on tume sort Dureza ja „ema” hele sort Mondeuse Blanche. Dureza’t praegusel ajal peaaegu enam ei kasvatata, Mondeuse Blanche’i võib vähesel määral kohata Savoy piirkonnas.

Tegelikult oli see Syrah-legend juba ammu enne viina­marjade DNA uuringuid sügavalt kahtluse alla seatud, sest esiteks ei ulatunud ristiretked kunagi nii kaugele nagu praegune Iraan, teiseks oli Iraani alade Shiraz’i linna tuntud vein tol ajal hoopis valge, ning kolmandaks – ristiretk, mille järel eelnimetatud rüütel Hermitage’i kabeli Põhja-Rhône’is rajas, toimus hoopiski mitte Jeruusalemma linna, vaid praeguse Prantsusmaa territooriumile jääva Languedoc’i „väärusuliste” vastu.*

* 1209–1229 toimus nn albilaste ristisõda katarite hereesia vastu.

Rhône’i veinipiirkond Prantsusmaal on väga suur, jäädes oma ligikaudu 71 000 hektariga alla vaid Bordeaux’le. Traditsiooniliselt jagatakse Rhône’i jõe org põhja- ja lõunaosaks ning mõnikord jäetakse nimetamata Rhône’i lisajõe Drôme’i kallastel paikneva Die kommuuni veinid, mida pole küll palju, aga mille hulgas üsnagi unikaalne, n-ö vanaaegse tehnoloogia alusel tehtud vahuvein. Erinevaid kaitstud päritolunimetusega (KPN) veine ehk AOP-veine pole küll nii palju kui Bordeaux’s, aga peamised tüübid on esindatud: punased, valged, roosad, magusad ja vahuveinid, sh traditsioonilisel meetodil valmistatud.

Rhône’i oru veinid

Punane Rhône

Kõige levinum Rhône’i vein on teadagi punane Côtes du Rhône, mida kohtab nii lennukites, supermarketites kui ka restoranide veinikaartides.
Peamiselt on tegu punase veiniga, kuigi leidub vähesel määral (u 3% toodangust) ka valget ja roosat (u 8% toodangust) Côtes du Rhône’i. Olgugi et apellatsioon katab kogu jõe orgu, tuleb põhiosa selle veini viinamarjadest jõe lõunaosa tuulistelt ja üsna tasastelt põldudelt.

Regulatsioonid näevad ette, et jõe lõunaosa punases Côtes du Rhône’is on vähemalt 40% Grenache’i ja vähemalt 15% Syrah’d või Mourvèdre’it ning see võib sisaldada ka kuni 5% valgeid marju. Ülejäänud protsendid täidetakse peamiselt Cinsault’ ja Carignan’ sordiga. Prantslased väga selgete reeglitega ei hiilga, mistõttu eelnimetatud Grenache’i 40% nõue kehtib Montélimar’i linnast lõuna pool ning põhjapoolsete tootjate koostises sisaldub enam Syrah’ sorti.

Ehk kõige tuntum Rhône’i vein on Châteauneuf-du-Pape, mille nime kannab kommuun Avignon’i linna lähistel. Veiniapellatsioon on küll suurem, hõlmates ka Châteauneuf-du-Pape’i kolme naaberkommuuni. Piirkonna nimi tuleb sellest, et 14. sajandil, kui paavstideks olid prantslased, koliti katoliku kiriku peakorter Roomast Avignon’i ja seda tervelt 70 aastaks. Avignon’i lähedale rajati ka paavsti suveresidents Châteauneuf-du-Pape ehk „paavsti uus mõis”.

Viimane AOC (AOP) regulatsioon aastast 2009 nimetab punase Châteauneuf-du-Pape’i valmistamisel lubatud sortide arvuks lausa 18 (varem oli neid 13), millest 9 on tumedakestalised ja 9 heledad või roosaka kestaga. Veinile iseloomuliku struktuuri ja omadused annavad peamiselt Grenache (Noir), Syrah ja Mourvèdre. Sõltuvalt kasutatud sortide proportsioonist, kliimast ja veinimeistri tujust on tulemus erinev: parimal juhul rikkalik, vürtsikas, täidlane ja tuline vein võib mõnel juhul olla üsna moosine või siis vastupidi – ebameeldivalt pargine.

Rhône’i oru kõige suuremaks staariks võib lugeda Hermitage’i veini, kuigi nii mõnigi (võib-olla ka õigustatult) selle väitega ei nõustu ja annab oma hääle Côte-Rôtie’ poolt. Igatahes kutsutakse mitmel pool maailmas siiamaani Syrah’ viinamarjasorti Hermitage’iks. Austraalia kuulsaim Syrah’ vein Penfold’s Grange kandis kuni 1989. aastani nime Grange Hermitage. Tegu on väga võimsa ja pikaealise veiniga ning nagu Côte-Rôtie tegemisel võib kasutada kuni 20% valget Viognier’ marja, on ka Hermitage’i reeglites selline võimalus antud – sedapuhku küll Rousanne’i ja Marsanne’i ning kuni 15%.

Côte-Rôtie’d loetakse üheks kõige vanemaks veinipiirkonnaks Prantsusmaal, kuid sellest hoolimata on ta eliitklassi hulka tõusnud hiljem kui Hermitage. Côte-Rôtie järsud nõlvad jagatakse pinnase iseloomu järgi kaheks: Côte Blonde’i liiva- ja lubjakivirikas pinnas on hele ning Côte Brune’i pinnas selles leiduva savi ja raudoksiidi tõttu pruunikas. Viognier’ lisamises Syrah’le nähakse peamist efekti aroomi rikastamisel teatavate lilleliste komponentidega. Üsna haruldane on ka siinmail kasutatav praktika, et erinevad viinamarjasordid (Syrah ja Viognier) fermenteeritakse koos.

Tavalist palgatööd tegevale veinihuvilisele on ülal­nimetatud kaksik kallivõitu, aga selleks, et Põhja-Rhône’i punase veini stiilist aimu saada, annavad hea võimaluse kaks apellatsiooni Hermitage’i vastas teisel pool jõge: põhjapoolne St-Joseph ja lõunapoolne Cornas. Viimases tehakse veini ainult Syrah’ marjast, St-Joseph’i veinides järgitakse Hermitage’i koostist.

St-Joseph on mulle jätnud eriti hea mulje. Seevastu Hermitage’i „healoomuline kasvaja” Crozes-Hermitage mõjub üsna kahvatult ning tihti peale kuulsa nime sellest midagi märkimisväärset ei leia.

Valge Rhône

Valget veini valmistatakse paljudes selle piirkonna apellatsioonides, kuid enamasti jääb ta punase veini varju. Valge Côtes du Rhône ja Châteauneuf-du-Pape omavad sarnaseid jooni ning neid valmistatakse peamiselt Grenache Blanc’i, Clairette’i, Marsanne’i, Roussanne’i, Bourboulenc’i ja Viognier’ viinamarjast.
Veinid on kuivad, üsnagi tagasihoidliku happe ja ürdise aroomiga.

Kuna neid toodetakse võrreldes punastega väga vähe, ei maksa sommeljeel imestada, kui klient saadab tellitud valge Châteauneuf-du-Pape’i tagasi, sest „ma ju tellisin punast”.
Klient lihtsalt ei märganud, et osutas veinikaardis valgele veinile.

Hoopis eksklusiivsemat ja kallimat valget veini tehakse Põhja-Rhône’i kahes apellatsioonis: Condrieu’s ja Château-Grillet’s. Mõlemas kasutatakse veini valmistamiseks täies ulatuses Viognier’ viinamarja, mille tulemusena on veinid väga aromaatsed, vähehappelised, täidlased ja rikkaliku maitsega. Vähene happesus on ka ilmselt põhjuseks, miks soovitatakse Viognier’ veine juua noorelt, sest õrnad lille- ja puuviljaaroomid (pirn) püsivad värskena vaid 2–4 aastat.

Château-Grillet’ (üleüldse üks väiksemaid AOCsid Prantsusmaal) Viognier on küpsemise seisukohalt erand: veini laagerdatakse kaks aastat tammevaatides ning seetõttu on tema aroom teistsugune (mesi, aprikoos, trühvel) ja vananemisele mitte nii tundlik – küpsemispotentsiaal kuni kümme aastat.

Magus Rhône

Magusad Rhône’i veinid on samasugused piiritusveinid nagu portvein. Ainult et kui Arnaud de Villeneuve Montpellier’ ülikoolist sai Majorca kuningalt selle tehnoloogia kohta patendi juba 1299. aastal, siis portveini avastamisega läks veel ligikaudu 400 aastat.

Käärimisprotsessi teatud hetkel lisatakse juurde viinamarjadest destilleeritud 95% piiritust (portveini puhul 77%) ja sellisel määral, et alkoholisisaldus veinis oleks 15% (portveinil 20%), kusjuures sellest 15st võib lisatud piirituse osa moodustada 5–10%. Kõrge alkoholisisaldus tapab pärmiseened ja veel kasutamata suhkur annab magusa maitse.

Lõuna-Prantsusmaal on õige mitmeid apellatsioone, kus seesugusel meetodil magusaid veine valmistatakse, ja nende kohta käib termin „Vin Doux Naturel” ehk lühidalt VDN. Rhône’i oru lõunaosas on selliseid piirkondi kaks: Muscat de Beaume de Venise ja Rasteau. Pangem tähele, et sama või peaaegu sama nime võivad kanda ka nende piirkondade kuivad veinid. Kui pudelile on kirjutatud „Beaume de Venise” või „Rasteau” ilma märketa „Vin Doux Naturel”, siis on tegu kuiva veiniga.

Nagu nimigi ütleb, tehakse VDN Beaume de Venise’i Muscat’ viinamarjast ning on seega valge magus vein. Rasteau seevastu on punane ja põhitooraineks Grenache (Rouge). Kui Beaume de Venise on värske, puuviljane ja magus, siis Rasteau puhul esineb pahatihti tahtliku oksüdeerimise kuritarvitamist ehk vein jäetakse pikaks ajaks vaati laagerduma, mille tulemusel omandab ta heeresele ja madeirale iseloomulikud oksüdatsioonijooned.

Vahutav Rhône

Vahuveiniga on Rhône’i orus kehvasti ja õieti päris jõe ääres tehakse seda ainult ühes apellatsioonis – St-Péray’s.

Viinamarjasortideks on Marsanne ja Rousanne ning huvitaval kombel kasutatakse nii mulliga kui ka mullita veini jaoks samakujulist KPNi, ilma märketa crèmant, mis Prantsusmaal tähendab üldiselt seda, et teine fermentatsioon toimub pudelis ehk siis samamoodi nagu šampanja puhul. Vein ise on kergem ja vähem happeline.

Ametlikult kuuluvad Rhône’i jõe oru veinipiirkonda ka tema lisajõe Drôme’i orus Die linna läheduses paiknevad kaks vahuveiniapellatsiooni: 1) Crémant de Die – traditsioonilisel meetodil (šampanjameetodil) valmistatud vahuveinid, kus peamine viinamarjasort on Clairette, millele lisatakse vähesel määral Muscat’ ja Aligoté sorte; 2) Clairette de Die – méthode ancestrale ehk vanamoeliselt tehtud vahuvein, mis sisaldab vähemalt 75% Muscat’d ja ülejäänud osas Clairette’i. Seda meetodit nimetatakse Die linna järgi ka méthode dioise’iks. Sellise veini puhul peab termin olema kajastatud pudeli etiketil.

Méthode dioise’i loetakse vanemaks kui šampanjameetodit ning väheke on tegu selliste omadustega joogiga nagu Asti, sest vein on muskaadilõhnaline, lahja (7–8%) ja poolmagus. Vanamoelisus tähendab antud juhul seda, et vein villitakse pudelisse käärimise algstaadiumis, kui tema alkoholisisaldus on kõigest 3%, ning edasise käärimise käigus tekkiv süsihappegaas annabki veinile kerge mulli – mingit teist käärimist ei toimugi.

Lõpetuseks – Rhône Rangers

Sellise omapärase nimega veinialane (protesti)liikumine sai alguse 1980. aastatel Californias, kui veinitootjate Bob Lindquisti ja Randall Grahmi eestvedamisel hakati seal valmistama veine Rhône’i viinamarjadest ja Rhône’i stiilis. Ettevõtmist saatis päris korralik edu. Ilmselt peitus põhjus selles, et seni moodustasid valdava osa California veinidest ühemarjaveinid (Cabernet Sauvignon, Merlot või Chardonnay) ning tarbija vajas lihtsalt vaheldust.

Põhja-Rhône

Põhjapoolseim suurem maamärk, millest Rhône’i veinipiirkond algab, on Vienne’i linn – asub Lyon’i suurlinnast umbes 30 kilomeetrit lõunas. Viinamarjaaiad paiknevad peamiselt ainult jõeoru nõlvadel ja on kohati väga järsu kaldega. Enamik AOP aladest on jõe paremkaldal ehk siis lääne pool, ainult Hermitage ja Crozes-Hermitage asuvad vasakkaldal.

AOP Côte Rôtie – ainult punased veinid Syrah’ ja Viognier’ sordist (276 ha).
AOP Condrieu – ainult valged veinid Viognier’ sordist (168 ha).
AOP Château-Grillet – ainult valged veinid Viognier’ sordist (3,8 ha).
AOP St-Joseph – punased veinid Syrah’ ning valged veinid Marsanne’i ja Rousanne’i sordist (1211 ha).
AOP Hermitage – punased veinid Syrah’ ning valged veinid Marsanne’i ja Rousanne’i sordist (136 ha). Punaste veinide valmistamisel võib lisada kuni 15% valgeid viinamarju.
AOP Crozes-Hermitage – punased veinid Syrah’ ning valged veinid Marsanne’i ja Rousanne’i sordist (1514 ha). Punaste veinide valmistamisel võib lisada kuni 15% valgeid viinamarju.
AOP Cornas – ainult punased veinid Syrah’ sordist (131 ha).
AOP St-Péray – vahuveinid ning ilma mullita veinid Marsanne’i ja Rousanne’i sordist (73 ha).

Drôme’i jõgi ja Die

Idapoolse Rhône’i lisajõe Drôme’i kallastel Die linna ümbruses on neli pisikest apellatsiooni, mis pahatihti tähelepanuta jäävad. Piirkond ise asub juba Alpide jalamil, Rhône’i jõest palju kõrgemal.

AOP Cremant de Die – traditsioonilisel meetodil tehtud vahuveinid Clairette’i, Muscat’ ja Aligoté sordist.
AOP Clairette de Die – méthode ancestrale ehk vanamoeliselt tehtud vahuvein Muscat’ ja Clairette’i sordist.
AOP Châtillon-en-Diois – punased ja roosad veinid Gamay, Pinot Noir’i ja Syrah’ sordist ning valged veinid Aligoté ja Chardonnay sordist.
AOP Coteaux de Die – valged veinid Clairette’i sordist.

Lõuna-Rhône

Rhône’i jõe lõunapoolses osas venib viinamarjakasvatuse ala laiemale territooriumile ehk jõest kaugemale. Siingi tehakse mõnikord vahet sellega, et nimetatakse jõest kaugemale jäävaid apellatsioone „teised Rhône’i oru AOCd”, nagu need polekski päris õiged.

Siia rühma kuuluvad:
AOP Costières de Nîmes – punased ja roosad veinid Syrah’, Grenache’i, Mourvèdre’i, Cinsault’ ja Carignan’ sordist ning valged Grenache Blanc’i, Marsanne’i ja Rousanne’i sordist (3950 ha).
AOP Clairette de Bellegarde – ainult valged veinid Clairette’i sordist (40 ha).

Jäävad juba liiga Languedoc’i külje alla:

AOP Luberon – punased ja roosad veinid Syrah’, Grenache’i, Carignan’, Mourvèdre’i ja Cinsault’ sordist ning valged veinid Grenache Blanc’i, Ugni Blanc’i, Vermentino (Rolle) ja Clairette’i sordist (3200 ha).
AOP Ventoux – punased ja roosad veinid Syrah’, Grenache’i, Carignan’, Mourvèdre’i ja Cinsault’ sordist ning valged veinid Clairette’i, Bourboulenc’i, Grenache Blanc’i sordist.

Asuvad Provence’i külje all (6300 ha):

AOP Côtes du Vivarais – punased ja roosad veinid Syrah’ ja Grenache’i sordist ning valged Marsanne’i ja Grenache Blanc’i sordist (400 ha).
AOP Grignan les Adhémar – punased ja roosad veinid Syrah’ ja Grenache’i sordist ning valged Viognier’, Grenache Blanc’i ja Clairette’i sordist (1630 ha).

Viimast KPNi piirkonda oleme varem teadnud nime all Coteaux Tricastin, kuid 2008. aastal Tricastin’i tuumajaamas toimunud õnnetuse järel otsustati nime muutmise kasuks: kardeti, et muidu keegi enam seda veini ei osta. Nii ongi aastast 2010 joogil uus nimi.
Lõuna-Rhône’i keskpunktiks võiks nimetada Avignon’i linna, mille lähedusse jääb üks legendaarne Rhône’i veini­ala – Châteauneuf-du-Pape. Erinevalt jõe põhjaosast on lõunas enamik KPNi piirkondi jõe vasakul kaldal ning paremale jäävad nendest, mis veel nimetamata, ainult Tavel ja Lirac.

Rhône’i orus on ka kaks n-ö üldist apellatsiooni: AOP Côtes du Rhône (35 000 ha) ja AOP  Côtes du Rhône Villages (9600 ha). Esimene neist hõlmab kogu Rhône’i veinipiirkonda, teisel juhul on tegu 95 külaga Lõuna-Rhône’is (17 juhul leiame veinipudeli etiketilt ka küla nime). Villages’i veinide formaalselt suurim erinevus on minimaalne kohustuslik alkoholisisaldus (12% tavalise Côtes du Rhône’i 11% vastu) ja rangemad nõuded kasutatavate sortide kohta. Sisuline vahe ilmneb veidi suuremas kontsentratsioonis ja komplekssemas aroomis. Tavaline Côtes du Rhône on mahlakas ja veidi vürtsikas lihtne vein mõõduka täidluse ja pargisusega, kuigi leidub ka erandeid.

AOP Châteauneuf-du-Pape (1936) – peamiselt punased veinid sortidest Grenache, Cinsault, Mourvèdre ja Syrah (lubatud on kokku 8 tumedat sorti) ning vähesel määral valged veinid Grenache Blanc’i, Clairette’i, Rousanne’i ja Bourboulenc’i sordist. Punase veini tegemisel on lubatud kasutada ka valgeid sorte, nagu Côte-Rôtie puhul (3161 ha, 2013 a andmed).
AOP Gigondas (1971) – punased ja roosad veinid Grenache’i, Syrah’ ja Mourvèdre’i sordist (1216 ha).
AOP Vacqueyras (1990) – peamiselt punased veinid Grenache’i, Syrah’ ja Mourvèdre’i sordist, väga vähe roosat Grenache’i, Mourvèdre’i ja Cinsault’ sordist ning sama vähe valgeid veine Grenache Blanc’i, Clairette’i ja Bourboulenc’i sordist (1406 ha).
AOP Beaumes-de-Venise – punased veinid Grenache’i, Syrah’ ja Mourvèdre’i sordist (629 ha, AOP 2005) ning magusad lisatud alkoholiga (kangestatud) valged veinid Muscat’ sordist (472 ha, AOP 1943). Magusa veini puhul sisaldab apellatsiooni nimetus väljendit „Vin Doux Naturel” – VDN.
AOP Lirac (1945) – punased ja roosad veinid Syrah’, Grenache’i, Cinsault’ ja Mourvèdre’i sordist ning valged Grenache Blanc’i, Bourboulenc’i ja Clairette’i sordist (782 ha).
AOP Tavel (1936) – ainult roosad veinid peamiselt Grenachist, millele lisatakse Cinsault’, Bourboulenci, Clairette’i, Mourvèdre’i, Picpouli, Syrah’, Carignani ja Calitor Noir’i marju (902 ha).
AOP Vinsobres (2006) – ainult punased veinid Grenache’i, Syrah’ ja Mourvèdre’i sordist. See piirkond sai oma KPNi alles hiljuti (2005), varem kandsid selle kandi veinid nime Côtes du Rhône Villages (441 ha).
AOP Rasteau  – punased veinid Grenache’i, Syrah’ ja Mourvèdre’i sordist (938 ha, AOP 2009) ning magusad, lisatud alkoholiga (kangestatud) veinid Grenache’i sordist (25 ha, AOP 1943). Magusa veini puhul sisaldab apellatsiooni nimetus väljendit „Vin Doux Naturel” – VDN.
AOP Cairanne (2016) – peamiselt (94%) punased veinid min 50% Grenache, vähemalt 20% Syrah ja/või Mourvèdre, muud lubatud marjad mitte üle 20%. Rosé-veinide marjadel samad proportsioonid, nagu punastel. Valhgete sortide (Grenache, Clairette, Marsanne, Roussanne, Bourboulenc ja Viognier) osakaal ei tohi ületada 20% (956 ha). Valged veinid Grenache Blanc, Clairette, Marsanne, Roussanne, Bourboulenc ja Viognier, lisaks kuni 20% teisi lubatud marju.

Tekst on varem ilmunud veiniajakirjas VINE nr 3, faktid ja kaardid ajakohastatud jaanuaris 2017.