Restoran Brownkorte’s on oma üle hoone kaarduva, natuke proletaarse musta laineplekist katusega hoone, mille ette pargituna oleks omas elemendis nii Rebecca tank kui ka Max’i Interceptor. Sobiks nagu rusikas silmaauku filmikonteksti, kuid on igati OK ka selle mäenõlva reaalsuses, kuhu arhitekti käsi hoone paigutanud on.
Vaatame veel. Brutaalsevõitu viimistlemata ehitusblokkidest seinad, ajutisevõitu ilmega toruraamile toetuv terrass ja perforeeritud plekist sissepääsutee piirded. Ukse kohal asuvat tekstiilist varikatust pingutavad paar terastrossi, mis näikse olevat kohale seatud ehitusprojektist sõltumata, puhtalt hilisemast vajadusest püstitatut koos hoida.
See ehitis ei ole ühelgi viisil ilus. Ometi on temas teatud hooletut elegantsi just samas vormis nagu eelmainitud filmide protagonistides.
„Mõningane hooletus” ongi märksõna, mis selle hoone arhitektuuri näikse kandvat. Asetus mäenõlval pakuks justkui hunnitu vaate jõeorgu, aga võta näpust, restost seestpoolt seda vaadet ei näe. Tõsi, jääb võimalus ronida terrassile …
Kummalisel viisil on hoone visuaalselt suletum kui ta esimesel pilgul paistab. Sugugi mitte selleks, et peita tapjast mutantkängurut. Sees toimub üksjagu, lisaks restoranile leiab sealt veinibaari (on ju tegu veiniistanduse promohoonega) ja kunstigalerii.
Restoran ei ole siiski sedavõrd hooletu, kui maja arhitektuurist võiks eeldada. Seal on tegevad kaks tärnirestorani-kogemusega koloriitset tüsedat kokka Gordon Brown ja Martin Korte, kes ka restorani nimes figureerivad. Serveeritakse euroopalikku kööki väga kõrgel tasemel.
Muide, mõistmaks, kuidas selline mitte just väga suur, ent kallis resto kuskil Austraalia avarustes toimib, tuleb meeles pidada, et asutakse Melbourne’i linnakeskusest umbes pooletunnise sõidu kaugusel. Yarra Valley veinipiirkonda külastab aastas üle kolme miljoni inimese – on, kelle seast kliente valida.
