Hädas on ka maapiirkondadesse sattunud turistid – mida pole, on linnalikud mugavused ja turvaline sääsevaba keskkond. Selleks et elu oleks ilus, on vaja kogemust, mis kestab paar päeva, ilma et tekiks rutiin. Loomulikult sääskedeta.
Loisium on vastus kõigile maailma hädadele. Võtad kaheks ööks toa (al 220 eurost inimene) – mille hinnas sisaldub hommikusöök, üks neljakäiguline gurmeelõuna, pääs veinimuuseumi ja kümblusmõnud veinispaas – ja ongi imeline maakogemus olemas. Hind on muide väga mõistlik. Tõesti ei usu, et keegi suudaks konkureeriva kvaliteediga, sama võluvas keskkonnas ja nõnda rahakotisõbralikult kas või midagi sarnast pakkuda. Sattusin lugema internetist ühe austerlase isiklikku parimate kohtade pingerida, mille esikolmikus troonis koos Graz’i ja Viiniga ka Loisium.
Mis seal siis nii erilist on? Vinoteraapia spaa? Caudalie tegi selle Bordeaux’s ära juba 1990. aastate lõpus. Seal ei olda pioneerid, aga kindlasti on spaa hea.
Toit. Loomulikult suurepärane, aga mitte midagi sellist, mis üksi paneks inimesi Viinist tund aega autoga sõitma, et siinset keskkonda nautida.
Loisium on rajatud ühte Austria tähtsamasse veinipiirkonda, Kamptal’i Langenlois’i linnakese lähedale. Jalutuskäigu kaugusel paiknevad kolm riigi absoluutsesse tippu kuuluvat veinitootjat: Willi Bründlmayer, Fred Loimer ja Weingut Steininger. Viimane neist on ka üks Loisium’i asutaja, kelle põldude keskel see moodne lesila paiknebki. Muidugi on seal pakutav Grüner Veltliner hea, aga see ei tee veel Loisium’it eriliseks.
Veinimuuseum? No kuulge, André Dominé paksu veiniraamatut on palju meeldivam lehitseda, kui muuseumis jõlkuda.
Loomulikult loob erilise keskkonna elementide ühtsus, ent i-le paneb täpi siiski arhitektuur. Steven Holl ütleb mõndagi ka Eesti arhitektuurisõbrale. Iga vähegi tsiviliseeritum kaasmaalane teab, et selle mehe projekteeritud on Kiasma Helsingis. Aga – ilmselgelt ei läheks me kunagi Loisium’i head arhitektuuri otsima, olles näinud Kiasma korralikku keskpärasust. Tont teab, miks selle Kiasma’ga nii läks – oli see Mannerheim’i mälestussambaga seotud veteranide protest ja piirangud või arhitekti kindel veendumus, et linnas, mis üheksa kuud kaheteistkümnest on lumega kaetud, polegi hoone eksterjööril suurt rolli.
Vastupidi Kiasma’le on Loisium’i arhitektuur jõuline. Külastuskeskuse kandiline vorm kerkib viinamäe kohal kui Hea Uus Ilm, autokraatne dekonstruktivistlik vorm, mis on valmis painutama inimest tulevikuesteetika kaanonitesse vastuväiteid märkamata.
Ei, ärge nüüd arvake halvasti. Autokraatsus ja totalitarism on alates Le Corbusier’st modernistliku arhitektuuri pärisosa, selles pole midagi negatiivset. Vastupidi – Loisium’i arhitektuuri-, kultuuri- ja teeninduskooslus on sedavõrd hea, et prantslased nõudsid Hollilt ja Loisium’i omanikelt Alsace’i samasugust keskust, ning lähiajal see seal avataksegi.
Veel varem avab Austrias uksed teinegi Loisium, natuke igavamatelt arhitektidelt kui Steven Holl. Niisiis on Loisium’iga tekkinud esimene veinigurmaanidele suunatud mõnulakett.
Lõpetuseks mõni praktiline soovitus? Loisium on koht, kus saab degusteerida. Vähemalt kümmet veini erinevatelt tootjatelt ridamisi, iga päev, ilma grupi eelbroneerimise ja kõige muu tüütuta. Väga mõistlik.
