Mina ja minu viis esimest veinikogemust
Juba lapsepõlves tekkis mul tungiv vajadus veini järele. Nimelt maal vanaema juures leidsin Burdast retsepti, kus kästi punase sõstra želeele törts portveini hulka kallata.
Juba lapsepõlves tekkis mul tungiv vajadus veini järele. Nimelt maal vanaema juures leidsin Burdast retsepti, kus kästi punase sõstra želeele törts portveini hulka kallata.
Orgaaniliste ja biodünaamiliste veinide kohta leiab infot küllaga, kuid naturaalsetest ehk looduslikest veinidest räägitakse vähem. Need ongi haruldasemad ja oma erilisuses ei ole nad leidnud tavaveiniga harjunud inimeste seas suurt poolehoidu.
Kauge ja Euroopa inimese jaoks eksootilise Jaapani sakekultuurist oleme alles hiljuti üht-teist lünklikult teada saanud. Enamus veiniinimestest on ehk mõnda riisiveini ka maitsnud. Kohapeal siiski ilmneb tõsiasi, et meieni jõuab väga marginaalne osa sakest ja enamus sellest on loomulikult suurtootjate oma.
Seekord leian riiulilt kaks täiesti erinevat Chenin Blanc’i. Esimene esindab Loire’i oru klassikat ja teise näol on tegemist Uue-Maailma veinimeistrite konstrueeritud rahvajoogiga. Mõlemad tootjad teevad Chenin Blanc’ist nii vahuveini, kuiva kui magusat märjukest. Mina eelistan seda keskmist stiili veini.
VINE alustab majandussurutiseaegse soodsa veini otsingut. Vaatame, kuidas rasked ajad on mõjunud Lääne-Euroopa veinitarbimisharjumustele – meie Belgia kirjasaatja Kadri Kroon leiab seekord riiulist 1-euroseid veine.