Kui veinisõbralik, ent kirikuvõõras isik astub Suurkloostri tänaval pühapäeva hommikul üle Issanda Muutmise kiriku läve, siis kuuleb ta ühte tuttavat kandvat häält.

„Austriga on nii, et see kas meeldib sulle või mitte – siin ei ole midagi teha,” tõdeb Anti Lepik, austriavamise kolmekordne maailmameister, Tallinki peakokk, juuniorsommeljee. Antile meeldivad austrid. Meeldib neid avada, klientidele pakkuda, tutvustada ja muidugi ka süüa. Austritel on veinikultuuri ja kulinaaria servas oma koht ning tasapisi ja suurel määral Anti abiga on austrid ka Eestis kanda kinnitanud.

Kas mäletate, et kunagi asusid peaaegu kõik Tallinna vinoteegid vanalinnas, aga tasapisi jäi neid seal aina vähemaks? Mõistetav, veinikultuur on vahepeal edenenud ning miks peaks keegi seadma samme turismislummiks kujunenud vanalinna, kui sõpradega saab veini rüübata ka inimlikumas keskkonnas.

Mis siis saab, kui kinnisvaramagnaadile meeldib kunst ja juhtumisi ka vein? Château de La Coste Provence’is on just see koht, kuhu te peaksite minema, et sellele küsimusele vastus saada. Saage tuttavaks ühe värvika arhitektuurisõbra isikliku kollektsiooniga.

Kas olete näinud „Mad Max’i” või „Tank Girl’i” filme, sealset eel- ja postapokalüptilist maailma? Tegevus toimub Austraalias. Kummalisel kombel on ka tänapäevases Down Underis miski X-faktor, veider kaootiline võlu, seletamatu cool, mis on sellele mandrile sisse rännanud ühes kunagiste lindpriidega või sootuks võrsunud kohalikust kummalisest loodusest.

Tšiili on moodne veinimaa. Pärast diktatuuri lõppu 1990. aastal on viinamarjaistanduste pindala järjest kasvanud ning lisandunud on uusi tootjaid ja kuulsust.

Ajad, kus härrad nautisid lossikestes vaadet oma isiklikule viinamäele, hakkavad tasapisi minevikku vajuma. Tänapäeva elutempo ei võimalda ühe koha peal istumist ja, olgem ausad, üks kaunis lossike pole ka praeguste standardite järgi kuigi mugav.

Halls Huk’i külake Gotlandi põhjaosas on väga maaliline. Kalurihütid rannajoonel, võrgukuurid, 17. sajandi kabel, mille toonane kuninganna Kristina kalureile kinkis, ning kõige selle kohal kõrguv pankrannik, kus leidub iidne kivilabürint. Mis veel parem – siin tegutseb veinitootja Vinhuset Halls Huk. Kasvatab viinamarju, teeb neist veini ning on parajasti nii pisike, et lubab tulevasel Eesti väiketootjalgi šnitti võtta.

Hispaanial läheb hästi, vähemalt veinimaana. Viimase kümnendiga on veinieksport mitmekordistunud ning ka masuaastal 2010 kasvas eksporditav litraaž 15%. Tootjate jõudsalt kasvanud tulud annavad võimaluse investeerimiseks – mõni tootja tõhustab tootmist, teine sätib end rohelisemaks, kolmas leiab võimaluse laienemiseks, aga mitmed on pilgu pööranud uute tuluallikate suunas.

Ma tõesti ei mäleta, millal veini hakkasin jooma. Keskkoolis oli see igatahes võõras teema, 90ndate algus aga üldse võrdlemisi alkoholivaba aeg, mis kulmineerus Savisaare talongimajandusega.