Tegelikult on kõiges süüdi kaamos. Näiteks selles, et ükskõik millal keset lõputuna näivat sügishämarust, talvepimedust või kevadkõledust Provence’ile mõeldes kangastuvad esimesena ikka südasuviselt pähe paistev päike ja klaasis sillerdav rosé. Turvalisel eskapismipilvel õõtsudes ja päikesel läbi rosé-prisma paista lastes ei huvita, et tegelikult on ka Provence’is ikka neli aastaaega, igaüks oma nägu, aga kõik prantslastele omaselt ühtmoodi toidu- ja veininaudingutega täidetud.

Itaalia on imeline maa – nimeta ükskõik millist maakonda ja ikka on sel pakkuda suurepäraseid veine, eriomast kööki, muljet avaldavat kunsti ja arhitektuuri, rabavat loodust. Selles muljete ja elamuste virrvaris kipub mõni piirkond teinekord teiste varju jääma, kuid veinide kontekstis on Veneto kindlasti Itaalia silmapaistvaimate tegijate ja meeldejäävaimate nimede tipus. Vähem tunneme Veneto toidukultuuri, kuid õnneks on sealse kandi söögilaud oma veinide vääriline.

Kibekülm talvetuul pühib üle kõrrepõldude. Tierra del pane ehk Hispaania viljaait, öeldakse Castilla-Leóni kohta, sest just siinsetel üüratu suurel platool laiuvatel nisuväljadel kasvab kogu Hispaania leiva- või eestlase silmis pigem saiavili.
Laias laastus üsna hõredalt asustatud piirkond, kus külade ja linnade ümber laiuvad viljapõllud ning lammaste-lehmade karjamaad.

Portugal, see Euroopa servapealne riik, rabab oma külalisi robustsevõitu sarmi ja seletamatu, kuid selgelt tajutava saudade’iga*. Niisamuti katab ka Portugali köök te laua veidi tahumatute, …