Pean tunnistama, et mingeid Gruusia ja Armeenia veine olin aastakümneid tagasi vist maitsenud, kuid mälestused on ähmased. Otsustasime heade sõprade seltskonnaga 2010. aasta jaanuari alguses üle maitseda ainsad meil müügil olevad Armeenia veinid ning nendele fooniks juhusliku valiku alusel valitud Gruusia veinid.
Ilmselt on paljud tähele pannud, et viimasel ajal jookseb siit-sealt läbi sõnapaar Wine Garage. VINE on sel teemal juba korra küll kirjutanud, nüüd aga mõtlesime selle garaaži endale veel mõnusamaks.
Miks me VINEs arvame, et just sellele veinipoele peaks teistmoodi tähelepanu pöörama?
Toscana suurhertsog Cosimo III de ‘Medici andis aastal 1716 välja edikti, millega Lega del Chianti kolm küla (Castellina in Chianti, Gaiole in Chianti ja Radda in Chianti) ning Greve in Chianti ja 3 km mäekülg Grevest põhja pool kuulutati ametlikult tunnustatud Chianti tootmispiirkonnaks.
Vaieldamatult on käes 2009. aasta lõpp, mõnede arvates kolmanda aastatuhande esimese kümne viimsed päevad. Kas on lõppemas ka üks ajastu, paberajakirjanduse ning seetõttu paberil välja antavate veini- ja toiduajakirjade ning -kolumnide aeg?
Maailmas on erinevaid suurepäraseid vahuveine, mida pidulikul puhul on hea teistele pakkuda ja ise nautida. Põhja-Itaalias ollakse elevil ja avatakse esimesed DOCG Proseccod.
Saaremaa suuruse Luksemburgi olemasolu peaks olema Eesti lugejale teada fakt. Tänu paari hulgimüüja (vist Avallone ja Tridens) pingutustele on meile tuttavad ka mõned sealsed veinid.
Puht kalambuuri korras öelduna on Eestil ja Luksemburgil ühiseid jooni: Luksemburg on maailmas esikohal veini tarbimiselt per nase, Eesti aga teisel kohal (Euroopas? maailmas?) alkoholi tarbimiselt. Aga seda teemat ei hakkaks ma praegu pikemalt lahti kirjutama.
