Postitusi rubriigis Kolumn

Algselt VINE esimeses trükinumbris ilmunud Kalev Kesküla Toscana-teemaline mõtisklus.

Eesti keel on veiniarmastaja jaoks veidralt sõlmes. Viinapuust saab viinamarju, millest valmib vein. Veinist saab mõistagi ajada viina. Ja kõik see teeb meid purju ning on mõistagi (viina)kuradist. Segadus keeles külvab ka mõttesegadust ja nii kiputaksegi meil veini ja viina liialt tihti ühte patta panema.

Vaieldamatult on käes 2009. aasta lõpp, mõnede arvates kolmanda aastatuhande esimese kümne viimsed päevad. Kas on lõppemas ka üks ajastu, paberajakirjanduse ning seetõttu paberil välja antavate veini- ja toiduajakirjade ning -kolumnide aeg?

Veinihuvi ei hüüa tulles. 1990ndatel olin tavaline tudeng: õhtustele agulipidudele krabasin ikka Monastõrskaja Izba kaasa, või siis pigem õlut – see ei värvinud suud mustaks ega sigitanud sinna hommikuks tapjapäkapikke.

Eesti õllerevolutsioonist on juba kirjutatud, päris kindlasti kirjutatakse veel. Ja õigesti tehakse, sest see, mis meie õllemaastikul praegu toimub, on alles algus. Siinsed kodu-, hobi- ja väikepruulikojad on küll hõivanud väga väikese osa turust, ent hiiglasliku osa õllefännide tähelepanust ning kasvava järjekindlusega nende südamestki. Olen üsna kindel, et parimad palad on alles ees, samas on paljutõotav olnud ainuüksi algus.