Ideoloogiline segadus sunnib otsima süüdlasi ja esmapilgul tundub asi lihtne. Eks olnud ju saksad need, kes matsirahvale vaimuvalguse edastamise esimese sammuna asusid Piiblit tõlkima ning kirjutasid sinna sõnad nagu viinapuu ja tohuvapohu. See viimane on muide väga ilus otselaen heebrea keelest, mis kirjeldab hästi tänaseks kujunenud olukorda. Kuid segaduse põhjustaks ei olnud hoopiski mitte haritud saksad, nemad ju tegelesid uudissõnade loomisega. Segadus on tekkinud hiljem, sõnu kasutades.
Keelelise tohuvapohu korraldajaks ongi seetõttu eestlased ise. Mõistagi ei olnud need metsas elanud talumehed, kes kasekohina taustal samanimelist keelekastet destilleerisid. Need olid ju linnakadakad, kes võtsid peenutsedes kasutusele saksa sõna wein, mille kirjakuju vabas Eestis muutus veiniks. Keelde tekkis uus mõiste, mis oli ja on tänaseni juurteta. Just selle juurtetusega olemegi sunnitud võitlema ja see võitlus on ääretult kohmakas. Olen alati hädas, kui pean kirjutama sellest, et veiniaedades kasvavad viinapuud, millel küpsevad viinamarjad, millest saab veini. Loomulikult puudub sellise segapudru sees hea termin, mis kirjeldaks viinamarjakasvatamisega tegelevat põllumajandusharu – teistes keeltes on see mõistagi olemas.
Nüüd loete uut ajakirja, mille nimeks kujunes VINE. See on sõna, millel on olemas eestikeelsed tähendused, mis mitmel moel seostuvad veiniga. Uduvine viinamäel on enamasti väga hea asi. See annab lõunamaise kuuma päikese käes kasvavatele marjadele kosutust ja sünnitab põhja pool väärishallitusega vääristatud väärtveine nagu Tokaji Aszu. Vine on mõistagi ka seisund, mille vein kutsub esile meie ajus. Ka see on hea, sest seda seisundit saame me nautida ilma karmide järelmiteta. See pigem lõõgastab. Viina juues ei teki ei vinet ega naudingut. Pigem kirjeldame tekkivat olukorda tagantjärele tarkadena sõnadega must auk ja tuumapohmell.
Veiniga, õigemini viinapuuga seostub vine ka inglise keeles. Vine ongi viinapuu. Head saaki andev viinapuu peab olema hoolitsetud, toestatud ja kärbitud ning küllap ajakirjast VINE selline ka saab. Tugedeks on lugejad, hoolitsejateks on kirjutajad ja kärpijateks toimetajad. Loodan vaid, et meil jätkub piisavalt arukust seda sõna veinisõnavarra mitte lülitada, sest muidu saab tohuvabohu uue hoo ja meie keel läheb veelgi enam sõlme.
Sõlmedest lahtisaamiseks on ajaloost tuttav Gordioni sõlme meetod, mille kasutamist võiksime täiesti reaalselt kaaluda. Linnuteadlased suutsid kõik linnud oma suva järgi ümber nimetada, ehk peaksime ka meie veinihuvilised tegema sama. Kuidas teile tunduvad sõnad veinipuu, veinimari, veinikasvatus (või lausa veinindus), veinivalmistus (või miks mitte veinimine). Lause: „Marjad veinitakse korvpressis ja külmkääritust kasutades” kõlab esmalt küll üpris eriskummaline, kuid ka kareda ja kandilise maitsega veinidest rääkimine on vähemalt esimesel korral tekitanud hämmingut, naeru ja irooniat.
Vaatame, kui kaugele me suudame minna. VINE peaks meil kõigil aitama selgemini asjadest aru saada.
