Veinisõbrale on Toskaana paradiisiaed, sest vähemasti punaveinide maitsepalett on siin avar. Alguses oli Chianti. Juba 1141, enne kui Tallinna linna juhtumisi tähele pandi, valmistas Ricasoli perekond Toskaanas veini täpselt nagu tänagi, Chianti Classico tootjate ühendus loodi juba 13. sajandil ja renessansi ajal vedasid markiid Antinori ja Frescobaldid oma veini Euroopa kuningakodadesse. Juba 1716 määratles Toskaana vürst Cosimo III Medici Chianti Classico regiooni piirid.
Ja täna on see kõik meile kättesaadav! Olen Antinori iidses veinitoas jänesepraadi heade ja paremate Chiantidega alla loputanud, paari aasta eest käis Tallinnas markii Leonardo Frescobaldi ja pakkus Glorias oma sametisi veine ning hõrke roogi. Ka parun Francesco Ricasoliga olen nii Tallinnas kui Toskaanas tema veine maitsnud. Iidne vein, mida kunagi kuningad nautisid, on täna vähemasti Tallinna veinitubade riiulitel.
Parimatel Chianti Classico majadel on kindlasti oma stiil ja vaim. Antinori on klassik, traditsioonilist happelist ja nõtket stiili, millest aimub suursugusust. Ricasoli on moekam mees, pruugib rohkem tamme, teeb oma veinid pisut rikkalikumas stiilis. Endine teksakaupmees Lionello Marchesi villib veelgi täidlasemat ja tammisemat, ameeriklaste maitsele hästi vastavat Chiantit Castello di Monastero. Nõtket klassikalist Chiantit koos moodsa mahlaka nüansiga valmistab Castello di Vicchiomaggios Inglismaalt juurte juurde naasnud veinikaupmees John Mata. Tema oskab klassikat ja moodi eriti hästi tempida. Isola e Olena peremees Paolo de Marchi on kindlasti ületamatu nüansseerituses ja elegantsis, aga kehvemal aastal võib vein ka pisut kõhnana maitsta. Klassikalise happelise stiili mees on ka endine arheoloog Alessandro Francois, tema Castello di Quercetost aimub vahel võluvalt talupoeglikku sõnnikut.
Ega eelöeldu ei pea tingimata tõsi olema. Need on lihtsalt minu veinimälestused. Mälul on omadus mõnd pudelit ilusamaks mäletada. Teisalt teevad ka meistrid ise oma veine vastavalt moele ja maitsele pidevalt ümber. Oluline on hoopis see, et igale huvilisele veinisõbrale jäävad ühe maja tooted nagu ühe pere lapsed mingi oma isikupäraga meelde. See aitab meid maailma enda ümber paremini aistida ja vahetumalt meelde jätta.
Muidugi pole Toskaana ainult Chianti. Tegelikult on ju viimastel aastatel olnud palju kuulsamad nn super-Toskaana veinid, hirmkallid veiniedetabelite liidrid. Super-Toskaana veinid on prantsuse viinamarjasorte sisaldavad ja uues väikeses tammevaadis laagerdunud veinid. Esimese saatis 1968. aastal turule markii Mario Incisa della Rocchetta. See pärines Türreeni mere äärest Bolgheri piirkonnast ning veini nimi Sassicaia on tänaseni särama jäänud. Mario oli Antinori vendade onu ja 1970-ndail lõi Lodovico Antinori Bolgheris teise superstaari – Ornellaia. Kontsentreeritud, marjaseid ja võimsa maitsega veini on sealt sündinud tänaseni. Kuulsaima Chianti Classico piirkonna supertoskaanalase Solaia lõi aga Piero Antinori.
Nüüd, vanade meestena on võistlevad vennad taas kokku saanud ja teevad Bolgheris Tenuta di Bisernos uusi superveine.
Bordeaux´ sortidele lisaks on Bolgheri veinisegudes täna moekas Syrah. Eriliseks superstaariks paistab aga olevat tõusnud Cabernet Franc. Proovisin äsja Rataskaevu tänaval Itaalia veinipoe Gallo Nero uusi Bolgheri veine ning Fornacelle toodetud Foglio 38 (100% Cabernet Franc!) on kindlasti parim vein, mida ma sellest sordist olen saanud. Head segud on minu meelest need, milles ka happelisel Sangiovesel oma koht, näiteks Michele Satta Piastraia, mis peaks ka Gallo Neros leiduma. Valgetest sortidest pressib esikohale Vermentino, aga tegijad on ka Sauvignon Blanc, Viognier ja Semillon. Bolgheri katsetustel ning ka mitmel Chianti piirkonna IGT-veinil on ainult üks põhihäda – magusat tammevaati kipub olema liiga palju. Samas on Chianti Classico järjest paremaks läinud, oma maitserohkuses Toskaana uusveinidele lähenenud, täpselt nagu jälle koostööle läinud Antinori vennad, Chianti eestkõneleja Piero ja veini-playboyst rahutu hing Lodovico. Nii autentseimat Toskaana maitset pakub ilmselt ikkagi Chianti.
VINE aitab eesti veinisõbral veiniilma avastada. Mida uut on Toskaana vanad veiniperekonnad korda saatnud – see on iseäranis põnev ja nauditav uurimisteema.
