Ma pole kindlasti asjatundja, mistõttu Eesti õllerevolutsioonist kui nähtusest las kirjutavad teised. Siiski oli mul oma väike revolutsioon, mis toimus suts enne, kui Eesti pisipruulijad minu huviorbiiti jõudsid. Olen üsna kindel, et iga suur ja üleriigiline revolutsioon algab eelkõige väikesest, iga inimese isiklikust revolutsioonist. Nii et lugege terviseks ja otsige märke oma elust!
Esimene impulss tuli 3–4 aastat tagasi süütust peotäiest eri õllekorkidest, mis pärast järjekordset jaanipäeva taskusse kogunesid. Suve lõpuks oli neid juba mitu peotäit. Aasta pärast valisin poes õlut korgi, mitte sildi järgi. Kahe aasta pärast valisin juba poodi, et leida laiemat õllevalikut. Kahjuks sai ring ruttu täis ja uued korgid kogunesid visalt. Tihtipeale oligi uus leid ainus emotsionaalne ja meeldejääv moment, sest müügil olnud pudelite sisust polnud meelde jätta midagi erilist. Eri maade ja hinnaklassiga korke oli koos vast sadakond.
Teine, kolmas ja neljas impulss tulid minu jaoks väga lähestikku – tuttav turundusgeenius lahkus palgatöölt, et hakata tegema õlut ja baari (täiesti napakas!), politoloogist kursavend avas armsas väikeses puust linnas oma õllepoe (veel hullem!) ning takkaotsa käisin Belgias sõpradel külas, kus oleksin pikema jututa võinud oma korgikollektsiooni vabalt kümnekordistada.
Ja siis see juhtuski – jätsin korgid sinnapaika ning avastasin enda jaoks õllevaliku, mis oli viimaks üksikute spetsiaalpoodide kaudu leidnud tee ka Eestisse. Katse ja eksituse meetodil avanes täiesti uus ja põnev 0,33 l mahuga maailm, ennekuulmatud ja -nägematud stiilid, valmistusviisid, maitsekombinatsioonid, hirmkoledad ja imekaunid pudelid, korkidest rääkimata. Rahakott kiunus, aga süda rõkkas.
Viienda, mõneti ka määrava impulsi sain samalt kursavennalt, kelle postipaki sisud rabasid mind jalust! Paari kuu jooksul degusteerisin üle tosina kodumaise väike- ja kodutootja õlle, mis erinesid teineteisest nagu maasikas ja wasabi. Maitsesin, tegin märkmeid, panin hindeid, andsin tagasisidet, suhtlesin autoritega ja küsisin lisa. Tuli välja, et neid pisikesi tegijaid on veel ja veel ja veel. Ma ei mõtle siinkohal mingeid koduseid maltoosalahjendajaid, vaid tõelisi hop-head’e*, kes oma suurejooneliste retseptide järgi loodud märjukese kenasti pudelisse villivad, sellele mõne pöörase nime mõtlevad, saamisloo kirjutavad ja toote ägeda etiketiga kaunistavad.
Kuuendaks ei saa mainimata jätta mu igapäevatööd – olen aastate jooksul oma disainibüroos puutunud kokku mitmete kodu- ja välismaiste õllepakendite ja -brändide loomisega. Seda kõike ilma liigsete emotsioonideta, kuni viimase aastani, mille jooksul tekkis võimalus aidata kaasa lausa kahe väiketootja õllebrändi sünnile – üks kaugel British Columbias Kanadas ja teine pea poole lähemal, Pöide vallas Saaremaal.
Seitsmes polnud enam impulss, vaid kahtlemata kõigi eelmiste etappide kulminatsioon, mis juhtus mitmekuise ettevalmistuse ja eeltöö tulemusena – ilmselt Eesti esimene nii kõrgetasemeline ja mahukas kodumaiste pisipruulijate toodangu degustatsioon. Laual üle tosina(!) tootja 35 õllesorti, laua ümber ringis VINE sommeljeede teravad ninad ja treenitud maitsemeeled. Ja mina!
Degustatsioonis osalejatest ja tulemustest on detailne ülevaade järgnevatel lehekülgedel, ent etteruttavalt võib öelda: kõiki mekkijaid hämmastas õllede ülikõrge tase – oli nii suurepäraseid üllatajaid kui ka ilmselget praaki, kuid kodu- ja väiketootjate keskmine latt oli seatud hämmastavalt kõrgele, respekt! Ülisuur tänu kõigile tegijatele, kes VINE üleskutsele reageerisid ning lahkesti oma näidised proovimiseks saatsid – tänu teile juhtub kindlasti veel sadu ja tuhandeid väikeseid isiklikke revolutsioone.
Lõpetuseks peab tõdema, et pilt hakkab tasapisi paranema ka Eesti jaevõrgus – eelkõige piiritaguste, aga isegi kodumaiste väiketootjate (craft) õllevalikus ja koduse õlleteo atribuutikas. Tekkinud on spetsiaalsed õllepoed (Drink Shop, Gambrinus No1, Špunka, Koht) ja ülimalt eeskujulikud õlleosakonnad (tubli, Stockmann!), tasapisi paraneb pilt ka supermarketites (üksikud Selverid). Huvitavate leidude otsingul maksab läbi hüpata gurmee-, deli-, bio- ja ökopoodidest, kus pea alati on paar-kolm uustulnukat, mida mujalt ei leia. Rääkimata õllebaaridest, kus saab kodu- ja välismaist vaadi- ja pudeliõlut, mida jaevõrgus eales ei kohta (Pudel, Möku, Schrammi Keller, Põrgu, Punane Ronk, Moonshine jt).
Ja ma ütlen, see on alles algus!
* Hop-head’ideks e humalapeadeks kutsutakse kõrge humalasisaldusega õllede fänne, kelleks on tihtipeale tegijad ise.
