Mõlemad maksid paari rubla ringi. Kõik jõid ega tulnud selle pealegi, et vinguda valiku vähesuse üle. Argisematel päevadel jõime õllepudelitesse villitud ja õllepudeli korgiga suletud Võhu, Karksi või Pajusi veine, mis, kui neid kiiresti juua, tulid sama kiiresti ka tuldud teed pidi tagasi, õilistatuna maomahladega – ja nii oligi kõikidele parem, sest kui nad ei tulnud, siis oli järgmisel päeval surmapohmell.

Kuiv punane vein Žok, valmistatud Merlot ja Cabernet Sauvignon’i segust, millele lisati kuni 30% muid punaseid “Euroopa sorte” (европейских сортов). Vein on saanud oma nime Moldaavia rahvatantsu “жок” auks.

90-ndate keskel olin Saksamaal, kus tegin rohkem tutvust veiniga. Päris veiniga. Töötasime tüdrukutega lapsehoidjatena. Enamuse aega olime ontlikud, kõik olid andnud allkirja, et me ei joo ega suitseta. Vabadel päevadel läksime poodi, parematel neist ostsime oma väheste markade eest pooleteiseliitrise Itaalia Cesari Soave, mida meilgi lahkesti müüakse, halvematel päevadel odavamat kleepuvat Liebfraumilchi. Jõime neid papptopsidest Müncheni Inglise Aia kõrgete puude vahel, peitsime konisid ja meile tundus, et elu on õiglane. Kuniks ühel õhtul oma asenduskoju minnes tabasin pere joomast udupeent veini, mille pudel maksis enam kui minu mitme kuu palk. Pere oli viisakas ja pakkus mullegi, valgele aborigeenile. Peremees tegi hapu näoga mulle veini degusteerimise kiire algõpetuse – kuidas tuleb veini loksutada ja keelel luristada ja mis maitsenüansse ma siis kõik tundma peaksin. Olime sõbrannadega äsja lõpetanud oma halvemate päevade Liebfraumilch’i. Premier Cru maitses nagu hapu lake. Tahtsin vett juua. Tundsin teravalt, et olin astunud uude maailma ja et ma pole seal ei oma ega ka üleliia teretulnud. Poolik pudel kadus kähku külmkappi.
Eestisse naastes oli olukord kodus muutunud – poed olid ootamatult täis igasugu veine kõiksugu hindadega. Tudengina jätkasin Liebfraumilch’i rida. Isegi Monastõrskaja Izba läks alla ja polnud väga vigagi. Ülim, mida endale võimaldada sain, oli Moli de Foc ja see tundus kuratlikult hea ja jube peen ka. Mõned tuttavad hakkasid sel ajal juba teenima. Meie sõpruskonda tekkis märkamatult lõhe – meie, tudengid, jõime alla 50 kroonised veine ja siis teised, kes ütlesid nipsakalt, et alla 100-krooniste veinide poole pole mõtet vaadatagi. Hakkasid tekkima veinikoolitused ja veiniga peenutsejad. Tulid esimesed vinoteegid. Minusugustest näljarottidest läks see kaarega mööda. Meie ei luristanud ega mekutanud, ei tundnud puuriida maitset suus, suulaes, keelepäral, pärast keelt või lihtsalt pärast.
Kümmekond aastat tagasi tutvusin ühe prantslasega. Esimest korda Brüsselis koos söömas käies tellisin ma oma kanamaksa kõrvale džinni toonikuga. Nähes ettekandja kontrollimatult paanikas nägu, tellis ka mu kaaslane sama, tehes näo, et see on eriliselt rafineeritud maitse. Edasipidi tellis ta alati ise joogid. Delikaatselt juhtis ta mind mööda erinevaid veine. Laksutasime keelt, luristasime, pööritasime silmi, sõime hanemaksapasteeti, ja see kõik oli ülimalt nauditav.
2000-ndate alguses läksin Genfi tööle. Sealt Prantsusmaale on kiviga visata, ja Prantsuse Carrefourid on maast laeni arulagedelt odavaid ja häid veine täis. 3 või 4 euro eest võib saada täiesti arvestatava medaliveini. Õhtuti istusin oma väikekodanlikus korteris vanaema pildi all ja jagasin veini sõprade, õpikute või lihtsalt vanaema mälestusega. Eestist käisid sõbrad külas. Minu veiniriiulit nähes vangutasid nad austuseseguse kadedusega pead ja vankusid hiljem lennuki peale, keeled lillaks parkunud, huuled sinised ja silmad hallid.
Üllatusega märkasin, et kohalikus mõistes tavaline elustiil on Eesti mõistes luksus. Olin sattunud teisele poole. Kuniks ma Eestisse naasin ning adusin, et sama elustiili jätkata meie oludes tavapalga juures on võimatu. Iga päev siiski ei osta Bordeaux medaliveini, rääkimata Chablis’st. Ainult vanaema pilt on muutumatu. Ebavõrdsus on tulnud, et jääda.