Häid omakeelseid veiniraamatuid pole iial liiga palju. Seda meeldivam on, et kirjastus Varrak on vaevaks võtnud üllitada tõlkeraamatuna Briti päritolu, hetkel Austraalias resideeruva autori Andrew Jefford’i teose Veinikursus. VINE luges ja uuris väljaande kaanest-kaaneni läbi ning arvab ka.

üks oluline asi, millele iga raamatuarvustus püüab leida vastust, on küsimus: kellele see raamat mõeldud on? Andrew Jefford kirjutajana, veiniajakirja Decanter kolumnistina ja mitmeid rahvusvahelisi auhindu võitnud veinikirjanikuna suudaks ilmselt rõõmustada nii ülimalt veiniteadlikku kui ka alles oma veiniteed alustavat lugejat.
Selle raamatu puhul on heameel tõdeda, et vinti pole üle keeratud, piisab pelgast funktsionaalsest lugemisoskusest – lugejat ei kurnata liigse faktipuruga, vaid selgitatakse mõistlikus järjekorras peamisi põhimõtteid, mida tundes uudishimulik veinisõber, läbides raamatu selgroogu moodustavaid ”praktikume”, saab ise vastusteni jõuda.
Raamat on jaotatud kolmeks osaks, millest esimene, ”Tööriistad”, kirjeldab tarvilikku riistvara – klaasid, karahvinid, ja sobilikku mõtlemisviisi – kuidas degusteerida, kuidas juua, kuidas õppida.
Teine osa, ”Elemendid”, viib lugeja kurssi veini valmimise ja valmistamise põhielementidega – kõneldakse veinivalmistaja rollist, kliimast, mullastikust ja viinamarjasortidest.
Viinamarju liigitab härra Jefford järgnevalt: kõigepealt on Suurepärane Seitsmik (Magnificent Seven), sealhulgas viinamarjad nagu Chardonnay, Sauvignon Blanc, Riesling, Cabernet Sauvignon, Merlot, Syrah ja Pinot Noir. Erinevalt meie oma veinikirjutajast Kalev Kesküla’st, kellel põhijaotuses on 6 (3 suurt valget + 3 suurt punast) marja, on lisatud Syrah. Lisaks kirjutatakse ka vitis vinifera perekonnaringi vähematest liikmetest.
Viimane osa, ”Teekond”, on pühendatud kogu maailma läbivale veinituurile, kirjeldades iga koha eripära ja jagades soovitusi, millistele veinidele kindlas piirkonnas tuleks tähelepanu pöörata.
Peale väga täpselt doseeritud üliolulistele põhiprintsiipidele viitamise võib raamatust leida ka mõneti kummalisi soovitusi, nt ”Proovi Gruusia Saperavit (see pole ju tegelikult keeruline – toimetuse märkus) … ja võrdle seda Edela-Prantsusmaalt pärit Marcillac’i või Côtes du Brulhois’ga”. Rääkimata sellest, et ka edasijõudnud veinisõbrale on viimatinimetatud veinipiirkonnad varem-eales-mitte-kuuldud-abrakadabra (absoluutne häda, ilmselt kehtib kõikjal), pole isegi Eesti küllaltki laia valikuga veiniturul – kokku üle 6000 nimetuse – selliseid veine võimalik leida (kohalik probleem, mis võib-olla ei kehti nt kirjutaja kodumaal Suurbritannias või praeguses elukohas Austraalias – kuigi kahtlen).
Raamatu üldine ülesehitus on hea, eraldi välja toodud Faktikogu külgribad kannavad kontsentreeritult olulist informatsiooni. Ka fotod on rõhutatult kaunid – jääb küll küsimus, kas sedavõrd suur üle-lehe-piltide osakaal, nimelt enam kui 50% (igast paarisleheküljest ühel paikneb foto), on õigustatud. Võib-olla oleks saanud samal pinnal edasi anda rohkem informatsiooni? Kuid kuiva entsüklopeedilise info edasiandmine polegi ilmselt Jeffordi eesmärk olnud. Nagu ta ise kirjutab: “”Ent pea meeles, sellel pikal teekonnal ei ole sihtkohta. Reis ise on kõik.” Ehk raamat on vaid uksepaotamiseks, lävepakuks enne iseseisvate järgmiste sammude astumisel sellel lõputul teel.”

Kindlasti tahame eraldi ära märkida, et loomulikult saavad VINE-poolse aplausi piltidel kujutatud hoolikalt valitud veinitestingutele spetsialiseerunud modellid (vrdl ka pesumodell, fotomodell).

Kas norida ka saab? Saaks ikka – mõneti võiks piriseda tüpograafia kallal – aga me ei lasku detailidesse, sest tegelikult on raamat ju ilus.
Nii tõlkija Tiina Kanarbik kui Imre Uussaar retsensendina on teinud väga head tööd. Tõlkimisel on sisse lipsanud küll ka mõni apsakas, mis sellemahulise raamatu puhul ei ole liiast. ”Sõnastikus” mainitud atsetaldehüüd ehk etanaal võiks eesti keeles olla atseetaldehüüd või atsetaalaldehüüd. Korgiveaga veini puhul ei ava probleemi olemust piisavalt väide ”põhjuseks on sageli rikutud kork” – aga see võib olla juba originaalist sisse lipsanud. Suhkru lisamine elik rikastamine – veidral kombel ei tooda üldse sisse terminit šaptaliseerimine, mida rahvusvaheliselt kasutusel oleva terminina oleks mõistlik paralleelselt eelnevatega lugejale teadvustada.
Kokkuvõtlikult võib raamatu sisu kohta öelda – puhas poeesia, tõeliselt hea lugemisvara algajale veinihuvilisele, kuid hästi sobib mõningaste eelteadmiste korral ka põhitõdede ja rusikareeglite kinnistamiseks juunior-sommeljeele (ja teistelegi).