Mõte vabatahtlikust tööst Ukrainas? Esimene mõte viib kohe humanitaarabile sõjatsoonides ja sotsiaalsete projektideni, aga mind viis läinud aastal Ukrainasse hoopis viinamarjakasvatuslike sugemetega maastikukujunduslik projekt. GLEN-võrgustik saadab igal aastal mitukümmend noort oma soovitud erialavaldkonna projektiga tegelema erinevatesse arenguriikidesse, sh Nepal, India, Gruusia, Kamerun, Malawi, Tansaania jm. Ukraina, täpsemalt lääneosas asuv Lviv, oli üsna värske lisandus GLEN-partnerite võrgustikku, mistõttu ma ei osanud eriti ette kujutada, mis seal saama hakkab.
Lvivi põllumajandusülikooli viinapuuaed. Foto Signe Kangur.
Kohale jõudes selgus, et pole niiväga hirmus midagi. Töötasin kolm kuud koos toreda saksa neiuga Lviv’i Regionaalse Park Znesinnya administratsioonis, mis koosnes kümmekonnast inimesest ja vähemalt kolmest direktorist. Pargi asedirektori idee oli taaselustada viinamarjataimede kasvatamine linnapargi lõunanõlvadel ning ühildada see kogukonna aia ideega. Meie ülesanne oli teha uurimistööd, kavandada projekti tegevused, leida koostööpartnereid ja teavitada kohalikke, et selline kogukonna aia projekt on tulemas. Tähtis oli, et peale meie lahkumist läheks töö edasi, sest kolme kuuga jõudsime teha vaid algatavad sammud, natuke teavitustööd kohalike seas ning kirjaliku tegevuskava.
Selleks, et end veini- ja viinamarjade kasvatamisega rohkem kurssi viia, külastasime Ukrainas oldud aja jooksul kahte suuremat veinifestivali. Esimene toimus septembris Ivano-Frankivskis, kus Ees-Karpaatide veinitootjate klubi tõi linnatänavatele müügile ja tutvustamiseks viinamarjaistikuid ning andis degusteerida veine ja viinamarju. Teine festival toimus oktoobris Lviv’is kohapeal ja see oli pisut rohkem kommertslik ja turistidele suunatud. Demonstreeriti jalgupidi suures tünnis viinamarjade purustamise traditsiooni ja ei puudunud ka eeskava, aga muus osas oli tegu pigem üldise laadaga, kui veinifestivaliga.
Põhiline viinamarjasort, mis Lvivi regioonis üsna metsikult kasvas, oli ‘Isabella’ – spetsiifilise, tugevalt marjase maitsega, sültja viljalihaga tume mari, millest tehtud vein oli väga lihtsalt ära tuntav. Euroopa Liidus olevat sellest sordist veini tegemine piiratud, kui mitte keelatud, seoses veinitootmise käigus tekkivate mürgiste ühenditega, aga Ukrainas polnud sellest lugu ja ‘Isabella’ oli peamine koduveini marjasort. Kuigi ega tegelikult Lviv oma laiuskraadide ja karge mandrilise kliimaga kõige soodsam koht viinamarjade kasvatamise jaoks ei olnud. Seda tõendas ka asjaolu, et enamus meie uurimistöö juhtlõngadest viis kas Karpaatidesse, Odessasse või Krimmi.
Ivano-Frankivski viinamarjafestival. Foto Signe Kangur.
Algselt proovisime planeerida ka reisi Odessasse, et sealsete veinitootjatega tutvust teha, kuid me tööpäevad olid esmaspäevast reedeni ja vaid nädalavahetusega ei oleks Odessas midagi jõudnud teha. Terve päev kulunuks sõidule, sest rongid on Ukrainas ikka väga aeglased. Seega nautisime olukorda kohapeal ja püüdsime leida „parimaks Ukraina veiniks” tituleeritud TM Kolonisti Cabernet Sauvignon’i. Mu praktikakaaslane oli üles kasvanud Prantsuse mõjutustega Saksamaa piirkonnas Kaiserslauternis ning osa tema veini-entusiasmi kandus kindlasti ka mulle üle.
Prantsusepärane kohviku- ja veinibaaride kultuur oli Lviv’is see, mida ida poolt tulnud turistid tulid kogema. Kohtumised ja vestlusringid olid alati veiniklaasi ümber. Klaas veini maksis 10–35 grivnat (0,4–1,4€), olenevalt kohast ja kogusest. Leidus kohti, näiteks Virmenska tänava trattorias „Leib ja Vein” valati majaveini sulle täpselt nii palju, kui klaas servani mahutas.
Toidupoe veiniriiuli ees oli lihtne orienteeruda – Ukraina veinid olid kõik alla 60 grn (ca 2,4 €) ja me ei jõudnud maitsta mitte ühtki päris halba kohalikku veini. Imporditud kaup aga hiilgas kolmekordsete hindadega. Näiteks Freschello veinid, mida olen näinud Itaalias poeletil umbes 1.20 € eest, maksid seal ikka korralikku hinda, 150 grn (6 €) mis arvestades kohalikku elukallidust, tavakodaniku õhtusöögi kõrvale ei jõudnud.
Tulles tagasi meie praktikaülesande täitmise juurde, siis oli tähtis, et peale meie lahkumist läheks töö edasi, sest kolme kuuga jõudsime teha vaid algatavad sammud, natuke teavitustööd kohalike seas ning kirjaliku tegevuskava. Leidsime kohaliku noorteorganisatsiooni, kes otsis omale pikemaajalist projekti ja nad võtsid eesmärgiks meie algatatud tegevustega edasi minna. Lõime kontaktid ka Lviv’i Põllumajandusülikooliga, kellest sai meie ametlik partner. Neil on oma mahe-katseaiand, kus juba 15 aastat on tegeletud ka viinamarjakasvatusega. Tudengitele praktilise väljundi leidmiseks leppisime kokku, et kevadel saadetakse tudengeid meie parki viinamarjaterrasse rajama. Projekti idee autori ja meie juhendaja Oleksandri eestvedamisel võib nii veel paari aasta pärast täitsa korralikku veini mekkima minna. Jätke siis meelde, kui Lviv’i satute, siis koht kuhu uudistama minna, on Park Znesinnya Vineyard & Urban Garden.
Polnud ma teab-mis tõsine veinigurmaan enne ja ega nüüdki ei julge end oluliselt kõrgemale tavalisest veinisõbrast seada, aga Ukraina veinidesse armusin küll. Koblevo, Inkerman, Kolonist, Shabo jäid meie markideks. Praegugi ootab üks Inkermani Pino Noir (loomulikult kirillitsas kirjutatud Піно Нуар) kapis oma õiget hetke.
Selline seiklus viinamarjade, veini ja Ukraina kultuurimaailma sai teoks tänu Välisministeeriumile, kes programmi rahastas ning Arengukoostöö Ümarlauale, kes kõike seda Eesti poolt koordineeris.
