Prantsusmaale veinireisile

Isiklikuks huviks oli laiendada oma arusaamist veinist selle maanurga veine proovides – enamik väikeste apellatsioonide nagu Cornas’, Cassis’, Rasteau, Lirac’i, Bellet’ ja Palette’i veine pole Eestis siiani olnud võimalik kätte saada.

Sõit oli ajastatud võrdlemisi täpselt viinamarjakorjeks, mille toimumisaja määramine on küll suhteliselt suur kohvipaksult ennustamine, kuna korjeaeg võib olenevalt aastast erineda mitme nädala võrra.

Kevadised külmad, suvine põud või ka liigne niiskus mõjutavad saagikoristuse aega olulisel määral. Kui on soov just korjeks kohale jõuda, siis mõneti saab õiget aega prognoosida, jälgides aasta vältel uudistest ilmateadet või veel parem, lugedes internetist veiniekspertide ennustusi.

Minu jaoks oli tegemist uudse viisiga veinireisil käia – kui varem olen ise autoga läbi Euroopa sõites seigelnud omal käel nii Prantsusmaal kui Itaalias, siis sedapuhku oli reisi ülesehitus vähe teistsugune – lennukiga läbi Frankfurdi Lyoni, ning seda kokku kõigest viie tunniga. Tõtt-öelda tuli valge inimese tunne peale.

Lennureisiga see peenem osa piirduski, hilisõhtusel Lyoni Saint-Exupéry lennuväljal ootasid meie 25-liikmelist gruppi kolm minibussi, mida ise pilootima pidime.

Ehk tagantjärele targana, soovituseks veinihuvilistele tulevikuplaanide tegemisel – kui juba on kohale tuldud ilma roolimata, siis oleks mõistlik nii ka jätkata ning kasutada professionaalsete bussijuhtide teenuseid – veinireis ja ise bussijuhtimine on kaks asja, mis liiga hästi kokku ei käi.

Alustades Rhône’i oru põhjapoolseimast otsast, külastasime teisel päeval väikeses Ampuis’ linnas kahte tuntud tootjat, kõigepealt J. Vidal-Fleury’d, seejärel E. Guigal’i. Esimene on viimase tütarettevõte, kuid on veinivalmistamisotsuste tegemisel täiesti iseseisev.

Veinide stiilivahe on suurem, kui arvata oskaks – ühel juhul tegemist keskmise suurusega tootjaga, kus rõhk hästi joodava kvaliteetse veini tegemisel, teisel juhul aga hüper-super kokakoola-vabrikuga, kus eelkõige panustatakse veini mahtu – see tõik kajastus pealiskaudsusena ka meie reisiseltskonna vastuvõtus (see on minu isiklik seisukoht ega pruugi kattuda veiniraamatutes kirjutatuga).

Eks ole ju kõik vähegi veinihuvilised kuulnud Côte Rotie’st, Condrieu’st ja Hermitage’i mäest, aga mis on Cornas? Cornas on pisike piirkond Põhja-Rhône’is, kust tulevad Syrah-põhised võimsad naha, pinnase ja vürtsimaitselised veinid, mis ka maailma veinikonkurssidel auhinnalaualt matti võtavad.

Parim on neid proovida pärast kümmet laagerdusaastat, kuid mõned uuendusmeelsemad tootjad nagu Jean-Luc Colombo teevad veine, mis maksimaalse naudingu saamiseks mõnevõrra vähem seismisaega nõuavad.

Jean-Luc Colombo veinide testimisel, mida juhendas sümpaatne härra Julien Revillon, saime proovida Cornas’ veinide moodsamaid maitseid – ja veinisõbrale on kindlasti heaks uudiseks, et neid veine võib nüüd ka juba Eestist leida (maaletooja Oü Manipenny).

Pärast pikemat ekslemist kolmandal päeval Avignoni vanalinna kitsastel tänavatel leidsime üles oma kolmanda päeva testingupaiga – selleks oli Maison des Vins Inter Rhône’i korraldatud Rasteau (grenache) ja Muscat de Beaumes de Venise (muscat) magusate vin doux naturel’ide – liköörveinide – degustatsioon, läbi sai proovitud kaheksa varianti.

Need Eestis seni suhteliselt tundmatud dessertveinid sobivad hästi juustukoogi ja biscotti’dega, aga oma üüratu magususe tõttu on kaheldav, kas nad siin ka endale turuniÅ¡i ja veinisõbra leiavad. Niisuguse koguse mesise joogi testimine tekitas isu kiluvõileiva järele, mida aga kusagilt võtta ei olnud.

Neljanda päeva Caves Sarragan oli veini mõttes kõige suurem pettumus kogu reisi vältel; erakordselt vägevad dekoratsioonid – kaljusse raiutud monumentaalsed endistest kaevandustest jäänud koopad, mis ilmasõja ajal ka tankigaraazhina kasutusel olnud – panid mõtlema, et kogu aur on vaid ilu ja pompoossuse peale läinud ning veinitegemiseks enam jaksu ja ideid ei jagu.

See-eest kauneid vaateid igas suunas ohtralt – üle oru mäe otsast paistab Les Baux-de-Provence (provanssaali keeles Li Baus = kalju), aastatel 1642-1791 Grimaldi perekonnale kuulunud linnake, mis ametlikult on pärjatud kui “üks kaunimaid linnu Prantsusmaal” – oma kümnete ajalooliste vaatamisväärsustega ta seda kahtlemata ka on.

Külastatud mõisad võib ilmselt laias laastus jagada kahte gruppi – need, kuhu iga lihtsurelik võib külastusaja kokku leppida, ja need teised. Teiste hulka kuulusid kolm mõisa: Domaine du Vieux Telegraphe, Chateau de Beaucastel ning Domaine Ott.

Ilma Eesti maaletoojate kontaktideta oleksid need mõisad tõenäoliselt külastamata jäänud. Nemad omakorda eristusid üksteisest ühe olulise asja poolest: kuidas ennast presenteeritakse. Kaks esimest tõid välja oma veinide rea kogu ilus ning parimate veinidega näitasid, miks nad on ilmakuulsad.

Domaine Ott aga pakkus arrogantselt oma lihtsamaid veine, millega üritas meid ebaõnnestunult veenda, et mittedegusteeritavad paremad veinid on oma hinda väärt.

Välja võib tuua printsiibi – mõisate külastamine (kui õnnestub see kokku leppida) ei maksa reeglina midagi, kui mõni (veini)reisikorraldaja selle eest raha kasseerib, on tegemist kas erandiga või sooviga ekstra kasumit teenida.

Grenache-, Syrah-, Cabernet- ja Rollebeebid ridamisi ootamas arvajate hinnanguid. Viimasel pudelil aimamisi näha küll kiri Vermentino (mis on kohaliku Rolle Itaalia-pärane ja tuntum nimetus).

Kus on ikkagi parim vein Rhône’i orus?

See on ilmselt maitse asi, kuid minu jaoks oli rõõmus leid, et Syrah võib siiski olla võrratu veinimari – võrreldes Uue Maailma hirmtugevate südant läikima ajavate maitsepommidega olid Põhja-Rhône’i omad elegantsed ja rafineeritud, reeglina ei liialdatud kusagil tammevaadiga – see on ka praegune ilmne trend, et tammenüanss lõhnas on hea, kuid maitses vaevu tabatav.

Samas lõunapoolsed Grenache-Mourvedre-Syrah-Cinsaut’ segud Gigondas’st ja Vacqueras’st ning kuni 13 ametlikult lubatud marja miksid Chateauneuf-du-Pape’ist võlusid oma komplekssuse ja tihedusega.

Viienda päeva suurim elamus oli kohtuda Chateau de Beaucastel’i müügijuhi Fabrice Langlois’ ehk Faboulous Fabiga, sünnipärase poeediga, kes seletas meile ekspressiivsel moel Beaucasteli veinifilosoofiat.

Mõned näited tema ütlustest, mis takkajärgi mõeldes küll kohati kliÅ¡eelikud, kuid tulid kiiresti otsekui kuulipritsist muljetavaldava enesekindlusega:

Ei ole reegleid, on vaid põhimõtted. Reeglid on lõhkumiseks, põhimõtted järgimiseks.

Grenache on katoliiklane, Mourvedre on hugenott.

Burgunder on siid, Bordeaux on graniit ja teemandid, Chateauneuf du Pape on nahk ja karusnahk.

Ma ei nuusuta veini, ma hingan seda.

Fabrice’i jutust koorus välja ka võimalus kevadel veebruarist-maini osaleda väikeste gruppidega veinide kokkusegamisdegustatsioonidel. Mida selleks teha tuleb, et sinna pääseda, ei oska ma kahjuks öelda.

Suurepärase, otsekui õpikunäitelise kogemuse saime käesoleva aasta vaadiproove maitstes – igas kahe nädala vanuses noorveinis oli selgelt tunda vastava viinamarjasordi isikupära.

Pärast oma maitsemeele sellisel kombel harimist muutusid erinevate marjade maitsenüansid eelmise aasta lõppresultaadis, cuvee’s, selgelt jälgitavaks. Grenache, Syrah, ja Cabernet Sauvignon demonstreerisid oivaliselt oma panust veini kompositsiooni.

Lahke majarahvas demonstreeris reisiseltskonnale ka Provence’i köögi võlusid – pärast klassikalisi tuunikala ja mustade oliividega täidetud munade liudu kanti lauale auravad Daube de Sanglier’ – metssealihahautise – vaagnad, millele järgnes suurepärane kohalike juustude valik.

Uusantiik – püüdlikult vanamoelise ilmega vastrajatud veinikelder.

õhtupoolikul sai selgeks, et kindlasti on tuleb ära käia St. Tropez’s. Eks vajas võrdlemist, kas teleseriaalidest nähtu ka tegelikkusele vastab. Tõelisus oli aga hoopis huvitavam – mööda kaipealset jalutades ning suuremaid ja väiksemaid kaatreid kaedes panime tähele, et tänava teises servas paiknevad väikesed tänavarestoranid on tihedalt täis nägudega kaatrite poole istuvaid inimesi.

Ka kaipealsel kogunesid ärevalt sumisevad inimgrupid, kes piidlesid uudishimulikult veesõidukite poole. Natuke mõtlemist toimuva üle ja ilmselt panime pusle kokku – kaatriomanikud ootasid ärevalt mõnda kuulsust läbi astuma, teised vaatasid seda justkui etendust. Tegemist oli justkui loomadega puuris ja elukaid vahtivate loomaaiakülastajatega.

Vaid 20 aastat tagasi kasvas kohas, kus asub uhke veinimõis nimega Font du Broc, võsa. Multirikka mõisniku fantaasialendu pole piiranud miski – nullist on loodud esmapilgul autentselt sajanditevanusena tunduv mõisakompleks, mille rajamiseks vanad kivid kokku veetud väikestest küladest.

Vaid liiga sirged ja teravad majanurgad reedavad, et tegemist on kohaliku veinidisneylandiga. Kuid maa peal asuv on kõigest jäämäe tipp – paarkümmend meetrit libedaid treppe mööda alla ronides satub uudistaja rõskesse just-nagu-päris veinikeldrisse, kus täiesti ehtsat vett nõrgub mööda ligaseid kiviseinu alla – giidide uhkusest säravad pilgud otsisid meie nägudelt vaimustusemärke.

Aga ei midagi, me oleme ikka jumala tuimad. KitÅ¡ on kitÅ¡, selle vastu ei aita ka viisakus. See-eest veinimeister oli positiivses mõttes hull, tema silmis olev pilk viis mõttele, et kui ta midagi sellest ka veini sisse suudab panna, siis tollest mõisast me veel tulevikus kuuleme.

Nice’i ümber asuv AOC Bellet on Prantsusmaal ainuke linna ümbritsev ja linnas sees olev veiniapellatsioon, kus tegelikult enam-vähem tarbimiskõlblikku veini tehakse. Tõsi, ka Pariisis Montmartre’il kasvatatakse viinamarju ja tehakse mingit veini, kuid sel pole eraldi apellatsiooni. Ei julge toodetavat küll ligilähedaseltki samale pulgale asetada Rhône’i oru veinidega, kuid kurioosumina oli see vaja siiski ära proovida.

Pärast patseerimist kuulsal Boulevard d’Anglaise’il, mille juures meist mõnegi jaoks oli kohustuslik osa selle läbimine rulluiskudel, ei saanud minagi Nice’i keskväljakul mööda mereannirestoranidest. Ja kuna austrid olid siiamaani veel proovimata, siis seega valik lihtne – tosin pirakat kummilooma oli minu tellimus.

Pingutav oli see söömaaeg, oi kui pingutav… Vaid sidrunimahl, veiniäädika-Å¡alottsibula marinaad ja suured kogused head happelist valget Ugni blanc’ist valmistatud Cassis’i veini jätsid mind ellu – mõnda molluskit tuli mitu korda neelata.

See jäi ka meie reisi viimaseks suureks söögi-joogielamuseks, juba paari tunni pärast läbisime järjekordseid kurnavaid turvaprotseduure Nice’i lennujaamas, läbielamusi meenutamas vaid seltskonnas ringi käiv oivaline pudel Delas’ Cornas’i nimega Chante-Perdrix.