Rick tõi viimase veinina laulale 1996. aastakäigu Domaine Peyre Rose Côteaux du Languedoc Clos des Cistes. Mind tõmbas see vein küll igati ninapidi. Küps, ümar, sametine ja sügist alusmetsa kumav aroomibukett viis mu otsemaid Bordeaux paremale kaldale. Pärast mind tõi oma arvamuse lagedale ka Doug, kes aimas muideks minuga täpselt samasse suunda. Polnudki nii hale tunne pärast pudeli paljastamist. Shyrah põhine Grenachega segatud arenenud Languedoci vein lõhnas igati hinnaliselt. Selliseid pärleid on alati pull degusteerida ja eriti nõnda veiniteadlike inimeste seltsis nagu Rick, Doug ja Peter, kes kõik aastaid veini valmistanud. Pudeli etikett oli nõnda roosa ja lilleline, et suisa muigama ajas.

Vähe sellest, et õhkkond oli soe ja perekondlik, toit kodune ja veinivalik suursugune, andis meeletult positiivset maiku juurde lauasistuvate persoonide teadmised Eesti ajaloo, majanduse ja kultuurielu üle. Arvo Pärt oli kõigi vanemate härrasmeeste muusikaeelistuste hulgas. Näed sa siis, eestlasi peetakse küllalt kultuurseteks tegelasteks. Siirad tänud :).
Enne Nebbiolo küpseks saamist ja Pinot Noir pressimist on keldris Chardonnay ja fermenting room’is käärivate punaveinide kallal veel üksjagu tegemist. Kui Chardonnay vaadid enam nõnda pööraselt ei fermenteeru, võib need omavahel voolikutest eraldada, mis suunasid vahu ja osa käärivast mahlast süsihappegaasi mõjul kõrval asetsevatesse ämbritesse. Kui vahukord rahuneb, saab igale vaadile asetada punni sifoonsulguriga (ingl. k. traps), mis täidetakse osaliselt hapniku ligipääsu takistamiseks veega. Selle adregaadi abil saab õrnalt aktiivne vaat endiselt nö hingata ehk CO2 eraldada. Kui vein muutub kuivaks ja klaariks on aeg vaat sulgeda tavapärast kummipunniga. Pärast seda tuleb vaate pidevalt kontrollida. Kui vein läbib malolaktilise fermentatsiooni vaadist rõhku väljalaskmata võib vaat suisa plahvatada. Kui tavapäraselt jõuavad kõik vaadid malolaktilise fermentatsiooniga ühele poole, kulub selleks kuid, sel aastal on kõik fermentatasioonid aga ääretult aktiivsed ja kiired ja enamus vaate on kas malolaktilise fermentatsiooniga juba ühele poole jõudmas või vähemalt sellega alustanud. Fermentatsioon on seotud viinamarjamahlas leiduvate toitainetega. Mida rohkem on pärmseenetel toitu, seda rõõmsamad nad on ja seda aktiivsemalt nad tegutsevad.

Tõenäoliselt olen ma Giacondas kõige enam nautinud laboris töötamist. Vaba vääveldioksiidi hulga arvutamine veinis vaadi kohta tundus algul küll ilmvõimatu missioonina, kuid pärast keemiaõpikusse süvenemist ja näpunäiteid, polnud seal keerulist ühti. Jätan keemilised protsessid ja keerulised valemid siinkohal mainimata. Kuna tegu on siiski keemilise antioksüdandiga, mis toimib veini säilitusainena, siis on kehtestatud rahvusvahelised manustamise maksimaalmäärad.

Ühel järjekordselt päikselisel sügishommikul, kui Nebbiolo polnud veel endiselt küps, oli meie ülesandeks pudeldada 2010. aastakäigu Nebbiolo, mis erinevalt teistest sortidest areneb massiivsetes 1600liitristes Gambades või Garbellottodes kolme aasta jagu. Pea et ükski päev ei möödu Giacondas töötades, kui kärsitu loomuga juunior Kinzbrunner ei korraldaks järjekordse meelelahutusliku segaduse. Peteriga hommikuteed nautides, kuuleme kaugusest hirmuäratavat klaasiklirinat. Seekordseks õnnetuseks oli tuhande uhiuune pudeli tõstukilt mahapillamine. Õnneks olid pudelid tühjad ja Nebbiolo pudeldamiseks mittevajalikud, kuid kahju oli siiski 300 pudeli ligi, mille koristamine nõudis kõigilt tund aega pikema tööpäeva. Nathan, endal põsed häbist punased, jäi siiski terveks ja sellepeale võib saladuskatte all öelda, et tiheda graafikuga korje ajal on meil kõigil üht-teist juhtunud. Intsidendist, mil ma lõhkusin pakendist välja võetud uhiuue barrel washer’i elektrikaabli, ma parem vaikin.

Ma ei saa Giaconda veinidest üle ega ümber – nad on mind ümber oma sõrme keeranud ja siinkohal õnnelikult pudeldatud 2010. a Nebbiolo degustatsiooni tulemused: üleni läbipaistev telliskivikarva Nebbiolost kerkib silme ette kodumaine päikseliselt sügisene raba alusmetsa kuivade lehtede, mõrkjate pohlade ja jõhvikatega. Kaugusest kumab veel piimane karamell, malbe lillelisus (maikellukesed, sirel) ja rõskelt kolletanud mullane pinnas. Asudes veini maitse juurde, domineerib tubakaselt kuiv kibuvitsane karakter, elegantsete tanniinide ja mandlimõrkjasusega keskmise täidluse ning keeruka olekuga Nebbiolo, mis aastate möödudes küpseks särtsaka happesuse najal atraktiivseks vastaseks nii mõnelegi Barolole. Kuumade aastakäikude Austraalia Nebbiolod küpsevad pigem moosiste Shirazide sarnasteks, kuid 2010. on sellest väga kaugel. Kokkuvõttes seksikas vein, mis tekitab oma nooruse poolest huvi pigem teise pokaali juures.
Hommikute kargus ja üha pimenevad päevad on märgiks, et talv pole enam mägede taga. Pinot Noir ja Shiraz on pressitud ja keldrisse tallele saadetud. Kui Estate Shiraz oli esmase fermentatsiooni lõpusirgel oma intensiivse pähklise järelmaitsega suureks mõistatuseks ja peavaluks, siis pärast malolaktilist fermentatsiooni saabus probleemile lahendus. Annus vääveldioksiidi muudab alati veini särtsakamaks ja imekombel hakkas domineeriv pähklisus üha leebuma. Vein näitas suurepärast potentsiaali oma mineraalsuse, rikkaliku maitsepaleti ja elegantsete tanniinide poolest. Warner Shiraz, mis pärines esimesest tankist oli alati veidi kergema keha kuid atraktiivse animaalse olekuga, samal ajal kui tank nr. 5 säras võimsamate tanniinide ja kaunima aromaatsusega. Nende kahe blend’imisel saaks tulemus igaljuhul suursugune. Pinor Noir 2013 iseloomustab kõige paremini sõna harmoonia.

Lõpusirgel saab lisaks vaba vääveldioksiidi hulga arvestamise kõrval selgeks ka malolaktilise fermenatatsiooni kulgemise hindamine. Protsess on üks paras nikerdamine ja vajab loetava tulemuse saavutamiseks omajagu praktikat. Mulle sellised viguririkkad tööd igati meelekohased ja nõnda jääb kogu see laboritöö minu vastutada.
Patt oleks Beechworthist lahkuda, jättes külastamata ületee naabreid. Nõnda me siis võtsime koos Peteriga ühel kaunil sügisõhtul eesmärgiks läbi põigata Keppel Smithi poolt loodud Savaterrest. Päikese loojudes muutus taevalaotus täiesti ebamaiseks ja vaade, mis Keppelli valdusest avanes, oli võrratu. Koduomanik hilines nõnda kaua, et me hakkasime ennast üsna koduselt tundma, visates 2010. Savaterre Chardonnay saatel ennast terassile lebosse. Keppelli kodu on üsna raske nimetada legendaarseks kodus, kuna mees elab põhimõtteliselt garaazis. Viinamarjapõldude vahel jooksid omasoodu lambad ja sead. Samas sellist vabadust nagu ma seal omamaigulises seapesas tundsin, polnud ma enam ammu kogenud. Chardonnay oli nädala jagu külmkapis seisnud ja õrnalt hapukapsaste nüanssidega, kui omanäoline ja meeldejääv. Keppell avas saabudes korgi all küpsenud samas aastakäigu Chardonnay, mis oli totaalselt oksüdeerunud. Järjekordne korgiteemaline jutuajamine viis tõdemiseni, et suure tõenäosusega saab Savaterre Chardonnay tulevikus olema üksnes keerukorgi all ja veatu. Võttes välja oma veinimärkmiku ja hakates tema Chardonnay kohta märkmeid tegema, puhkes Keppell pigem üleolevalt pragama, kuid veinipudelite ja tundide möödumisel, ühiste uskumuste leidmisel, leidsime omavahel harmoonilise kesktee. Mis mulle aga tema Chardonnayst eredalt meelde jäi, oli nõnda burgundlasele omane karakter kevadlillede nagu võilille, paiselehe ja nurmenuku näol. Teisasteks aroomideks valge virsik, pähklisus ja pisut päikesepõlenud tikker. Kehakas, siidine tekstuur – kaunis tulemus, mille üle veinimeister väga uhke on. 2010. aastakäik olevat tema sõnul andvat enneolematud tingimused suursuguse veini loomiseks.

Vahepeal liikusime kärmelt edasi Keppelli lemmiklapse, Pinot Noir’ juurde, mis röövis mu otsemat teed. Enneolematu aroomibukett oma roosikroonõite ja rooibuse nootidega oli nõnda lummav, et väga raske oli oma nina veiniklaasist eemale saada. Maitseomadustelt pisut arg aga kuratlikult võrgutav… auts! Kogu Beechworthi kaader hindab 2008. aastakäiku üsna kõrgelt ja tõsi ta on, aga siiski puudus Pinot Noir’ juures seda õrna, naiselikku elegantsi ja seetõttu ei saa ma üle ega ümber nendest roosiõitest, mis 2010. a välja kumasid. Ühesõnaga briljantne. Veini kõrvale mekkis suurepäraselt Keppelli suur kirg – salaami, mis tema enda põldudel elutsevatest notsudest oma enese kätega valmistatud.

Ja me polnud ainsad külalised. Elutoa uksest lippasid järgemööda sooja kätte nii mitmedki hiirepoisid, kellega Keppell meeleldi ulualust jagab. Külalislahkuse tippnäitena palus veinimeister meid edasi õhtusöögile jääma. Meid kostitati tipptasemel veisefileega. Kas saaks ühest õhtust veel miskit loota? Järgnesid pudelid Rhône’i orust ja lõppu päris selgesti ei mäletagi. Mängides pudelimängu, istudes veinivaatide otsas ja jälgides Beechworthi jumalikku tähistaevast, tekkis tunne, et nüüd võiks lihtsalt hundiratast visata. See öö venis küll pisut pikale, kuid siiski minu elu kõige meeleolukam veinimaja külastus. Keppell, aitüma!

Kolmandaks aprilli nädalaks on kauaoodatud Nebbiolo crush’imiseks valmis. See on ka ühtlasi minu viimaseks nädalaks Giacondas – töö edukalt sooritatud, elukogemus ja unustamatu õppetund omandatud. Aeg edasi liikuda. Nõnda intelligentsete veinimeistrite nagu Rick Kinzbrunner ja Peter Graham’ga koostöötamine oli meeletult indu ja inspiratsiooni andev.