Le Marche itaaliakeelne mitmuslik nimi viitab keskaegse Kirikuriigi äärealadele, mida kutsuti „margiks” (it marca, pl marche). VINE lugeja muidugi teab, et see hääldub „marke”, mitte „marše”, aga olgu igaks juhuks ära mainitud. Lisaks praeguse Marche pealinna Ancona (Marca Anconitana) nimelisele eksisteerisid naabruses ka Camerino ja Fermo margid.
Nii VINE kui ka ülejäänud rahvusvahelise veiniajakirjanike grupi jaoks oli Marche väisamine esmakordne ning seega ootused üsna kõrged – järgnevalt mõned VINE märkmed külastatud veinimajade kohta.
Cològnola – Tenuta Musone
Verdicchio näitas oma potentsiaali juba esimeses veinimajas, kus käisime. Cològnola – Tenuta Musone juures proovitud Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico Superiore „Via Condotto” 2016 oli aroomilt ühtaegu rohune, puuviljane ja lilleline, sarapuupähkli, laimikoore ning valge virsiku nüanssidega, suurepärase särtsaka happega vein.
Sama tootja Verdicchio dei Castelli di Jesi Riserva „Labieno” 2014 oli vein, mis mõeldud kestma ja pikalt laagerduma. Veinis oli tunda suhteliselt hilise korje (28. oktoober) rikkalikke kuivatatud aprikooside ja ingveri nüansse, samuti merevee soolakust, mis järelmaitses päädis suurepärase kuiva suutundega. Lõpetuseks üllatati meid vägagi tõsiselt võetava, sada protsenti Verdicchio’l baseeruva, klassikalisel meetodil valmistatud vahuveiniga.
Veinide kõrvale näkitsemiseks pakuti frititud oliive, mille kohalik nimetus olive all’ascolana tuleb Marche lõunaosas asuvast Ascoli Piceno linnast.
Kõik mainitud veinid pakkusid suurepärast kokkukõla ka põhiroaga, milleks oli coniglio in porchetta ehk pancetta’sse (teatud tüüpi peekon) mähitud hautatud küülikuliha tükid.
Cològnola–Tenuta Musone külastajaid tervitab silmatorkav üleelusuurune hobuseskulptuur, mille on 2006. aastal loonud Kolumbia kunstnik Fernando Botero ning mis kannab nime „Caballo 06”. Esialgu presenteeriti skulptuuri Berliinis Brandenburgi väravate juures, kuid hiljem omandas selle Darini perekond (kes on Cològnola omanikud). Väidetavalt olevat tavapärane hiidhobuse munandite katsumine tuleviku hea õnne tarvis.
Fattoria Le Terrazze roosa fluidum
Meie teine sihtkoht, Le Terrazze veinimaja pakkus suurepärast võimalust proovida Montepulciano-põhiseid veine. Le Terrazze nestetele olid võrdlusmaterjaliks veinid Moroderilt, Umani Ronchilt ja Garofolilt aastaist 1998–2016.
Le Terrazze Rosso Conero Riserva „Sassi Neri” 2013, mille nimi viitab meres olevate kaljurahnude mustale värvile, oli imehea põldmarjasuse, üle keskmise happe ja mõõduka tammevanilliga elegantne jook (4,5/5). Võrdluseks pakutud sama veini 1998. aastakäik sai oma erakordse siidisuse eest täispunktid (5/5).
Garofoli Rosso Conero Riserva „Grosso Agontano” 2012, mida toodetakse vaid parimail aastail (vahele jäid 2010, 2013, 2014), näitas, kui võimas, sügav ja vürtsikas saab üks Montepulciano tippvein olla (4,5/5). Võrdluseks oli võimalik proovida „Grosso Agontano” 2006. aastakäigu magnum-pudelis küpsenud veini – sõnad on siinkohal liigsed, tegemist oli erakordse ja täiuslikult välja arenenud veiniga (5/5).
Marche ühe tuntuima veinimaja Umani Ronchi „Campo San Giorgio” 2011 (5/5) kohta olen kirjutanud: issanda püss! Vein oli tihe ja võimas, veidi kraapiva tanniiniga, ilmselgelt väga pika arenemispotentsiaaliga. Pudeli selle veini valmistamiseks kulub marju kümnelt viinapuult, üks neist annab vaid 400–500 g saaki.
Le Terrazze omanik Antonio Terni paistis silma oma erilise muusikasõbralikkusega. Varakorjatud Montepulciano marjadest valmistab ta rosé’d „Pink Fluid”. Argentinas sündinud juudi-itaalia päritolu Antonio Terni, kes praegu koos oma inglannast proua Georginaga Le Terrazzet majandab, kohtus oma kaasaga saatuse irooniana Falklandi sõja ajal. Veidi eaka hipi olemisega Terni muusikaarmastus ei piirdu vaid Pink Floydiga, ka Bob Dylan on tema südamele kallis – oma Montepulciano-Merlot’ segule on ta nimeks pannud „Planet Waves” Dylani 1974. aasta albumi järgi. Dylan olevat talle saadetud veini hääl meelel vastu võtnud ja ära kuuganud.
Azienda Agricola Moroder
Ka Monte Conero rahvuspargis oma veine tootvad Marche veinimeistrid Moroderid on muusikaga kaudselt seotud – Moroderi perekond on pärit Alto Adigest ning vennad Marco ja Matia lähisugulased disko- ja elektroonilise muusika ässa Giorgio Moroderiga, kelle lugude hulka kuulub muu kulla hulgas ka „(I’ve Had) The Time of My Life” kultusfilmist „Dirty Dancing”.
Monte Conero on ainus Aadria mere rannikul (Trieste ja Gargano) vahel paiknev mäetipp (tegelikult küngas, 572 m ü.m) ning oma ebahariliku asukoha tõttu merekaldal suurepäraselt päikesele avatud, mis on tähtis viinamarjade täisküpsuse saavutamiseks. Samuti tekitab Aadria mere jahutav lähedus märkimisväärse ööpäevaste temperatuuride kõikumise – asjaolu, mis on oluline marjades happesuse hoidmiseks ning sageli probleemiks vahemerelise kliimaga aladel. Head happesust aitab rõhutada ka kriidine-savine pinnas.
Monte Conero rahvuspargis asuv Moroderi veinikoda kasvatab oma veinimarjad mahedalt, paiknemine looduskaitsealal seab sealsele veinikasvatusele üsna karmid piirangud ja ranged nõuded.
VINE lemmikud
Azienda Agricola Moroder Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC 2016
Roheka helgiga õlekarva. Aroomis kollased puuviljad, valge virsik, leedriõied. Hea hape. Mineraalne, väikese mandlinõksuga (4/5).
Azienda Agricola Moroder Conero Riserva DOCG „Dorico” 2013
Toonilt tume purpur. Aroomis seened, suits, pisut pargitud nahka. Mahlane, mõnus, elegantne, hape üle keskmise (4,5/5).
Azienda Agricola Moroder Conero Riserva DOCG „Dorico” 2011
Toonilt ühtlane mustjaspunane. Aroomis suitsu ja nahka. Tugevad tanniinid, kuid siiski mahlane – tumedad marjad, veidi magus ja kirsine, hape väga hea (4/5).
La Staffa
Merest ligi 40 km kaugusel Staffolo-nimelise külakese lähedal Verdicchio dei Castelli di Jesi ala südames paiknevat La Staffa veinikoda ümbritsevad voogavad pitoresksed põndakud, kus pinnaseks on peamiselt liivsavi ja lubjakivi.
Ennelõunane külaskäik La Staffa veinimajja andis hea ülevaate Verdicchio dei Castelli di Jesi arenemispotentsiaalist ning samuti õige pisut aimu kahe Verdicchio ala – Jesi ja Matelica – veinide erinevusest.
Maitsmisel oli esindatud kahe veinimaja – La Staffa ja Gagliardi – veinirivi.
La Staffa veinikoja eesotsas on energiline ja karismaatiline imelaps, varastes kahekümnendates Riccardo Baldi, kes oma noorest east hoolimata teab täpselt, kuidas võluda Verdicchio’st mahedalt ja biodünaamiliselt välja parim vein.
Põnevaimad palad olid La Staffa Verdicchio dei Castelli di Jesi 2016 (4/5) – elav, puuviljane, soolaka järelmekiga pisut mõrkjas vein, mis tahtnuks veel pisut laagerduda. Samuti sama tootja spontaanse fermentatsiooniga valminud „Rincrocca” Verdicchio dei Castelli di Jesi Superiore 2015 (4,5/5) – rikkalikult puuviljane, aprikoosine, rohuselt mõrkjas ja kreemja lõpuga, mis samas ei nüristanud ära imehead hapet. Vein oli imetlusväärselt puhta mekiga, mis on mõneti üllatav, arvestades kasutatud väävli väikest kogust – vaid 50–60 mg/l.
Verdicchio Matelica veine presenteeris Umberto Gagliardi, kelle veinid esindasid rohkem seda suunda, mis VINE-le biodünaamiliste ja naturaalsete veinide juures ei meeldi – ehk oksüdatiivset stiili –, kuid omad helged hetked olid siingi.
Gagliardi veinidest väärib kindlasti nimetamist „Maccagnano 20 anni” Verdicchio di Matelica 2013 (4/5) – aroomis kummel, vein oli rohune, puhas, väga heas tasakaalus. Järelmaitse selgelt soolakas.
Verdicchio veinide soolakust seostatakse nii pinnase koostise kui ka mere lähedusega – mingi iva nendes arvamistes ilmselt on. Teise uskumuse kinnituseks saime oma palve peale maitsta kohalikku kaevuvett. Mis arvate, kas oli soolane? Muidugi oli!
Üldiselt tundusid 2016. aasta superiore-taseme veinid aasta varasematega võrreldes paremad. Põhjuseks võib olla asjaolu, et suhteliselt madal õhutemperatuur septembris ja oktoobris võimaldas Verdicchio pikaldast täielikku väljaküpsemist ning korje toimus jahedal ja kuival ajal.
Cantina Casalfarneto
Casalfarneto veinimaja külastus pakkus Verdicchio-paradigmas ehk kõige silmiavavama kogemuse, näidates kogu tulemuste spektrit, mida sellest imelisest veinimarjast välja võluda annab. Roostevabas terases hoitud veinist mõningase tammevääristatud lisandiga nesteni ning sealt edasi Botrytis’ega rikastatud veinist passito’ni ulatuv kaleidoskoop pani sõna otseses mõttes (kahe sõõmu vahel) õhku ahmima. Ja see kõik on sama sajaprotsendiline Verdicchio!
VINE lemmikud:
Casalfarneto „Crancasale” Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC Classico Superiore 2014
Rohekaskollane. Mesine, täis kollaseid vilju, väga mineraalne. 8–10 protsenti veinist hoitud suures vaadis (4/5).
Casalfarneto „Crisio” Verdicchio dei Castelli di Jesi Riserva DOCG 2013
Keskmine õlgkollane. Tihe, vanillinüansiga, küpsed ja troopilised puuviljad, kõrge hape (4,5/5).
Casalfarneto „Cimaio” Marche IGT Bianco
Kuldkollane. Botrytis’ega. Aroomis sidrunikreem, kohvinüansid, mandlid, küdoonia, mesi. Maitse tihe, täidlane, pisut mõrkjas, kuid siiski ümar. Juustuga hea (4/5).
Casalfarneto „Ikon” Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC Passito 2012
Karamellikarva. Aroomis suhkrustatud ja eksootilised puuviljad, pommu, apelsinikoor. Maitse soe ja tihe, küps virsik ja aprikoos, mesi. Suurepärane dessertvein. Hoitakse 50-liitristes ilma röstita vaatides (caratello), jättes sinna soovitava oksüdatsiooninüansi saavutamiseks piisavalt õhku.
Terre Cortesi Moncaro
Moncaro veinimaja oli suurepärane näide sellest, kuidas kooperatiivis suudetakse ära kasutada suuremat ressurssi kõigi osanike hüvanguks. Kogu veinivalik oli tõeliselt hea käega valmistatud. Veinimaja önoloogi Giuliano d’Ignazi loengut tioolidest, katehhiinidest, polüsahhariididest ja pürasiinidest ning nende mõjust veinide maitsele ja aroomile peaks kuulama iga sommeljeede kooli õpilane.
VINE lemmikud:
Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC „Opale” Spumante Brut 2016
Ilus tihe mull, metodo Martinotti, 1 kuu settel. Hele, roheka helgiga õlgkollane. Aroomis valge virsik, roheline õun, tsitrused, leedriõied. Värske, hea hape (10 g/l), soolakas, roheline õun (4/5).
Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico DOC „Verde Ca’Ruptae” 2016
Väga puuviljane, maitses kuiv, mineraalne ja mõrkjas. Tunda õunu, tikreid, ebaküdooniat, valgeid lilli. Maitse rohune, soolakas (4/5).
Verdicchio dei Castelli di Jesi Riserva 2013 „Vigna Novali”
Keskmine õlgkollane. Aroomis ja maitses mõrkjust, pisut Botrytis’e ja palsamiäädika nüansse. Imehea (4,5/5).
Rosso Piceno DOC Superiore „Campo delle Mura” 2008
Kaunis küps rubiin. Aroomis viinakirsid, ploomid, kannikesed, tubakas. Väga hea hape, kesktäidlane (4,5/5).
Rahvusvaheline Marchet külastanud veiniajakirjanike seltskond: Quentin Sadler Londonist, Budapestis resideeriv liverpoollane Robert Smyth ja Jakub „Kuba” Janicki Krakowist Terre Cortesi Moncaro laagerdussaalis.
