Selleks, et mõista Itaalia veine, tuleks leppida tõsiasjaga, et niipalju kui on Itaalias veinitootjaid –– Itaalias on neid ligi 150 000 –– samapalju on ka erinevaid stiile. Seega on väljend „tüüpiline Chianti” väär, sest igal veinivalmistajal on oma stiil ja maitse.
Languedoc-Roussilloni veinipiirkond asub Lõuna-Prantsusmaal ulatudes mööda Vahemere rannikut idas Rhône jõe suudmest Nimes’i linna lähistel kuni Hispaania piiri ääres asuva Banyulsi linnakeseni lõunas. Sisemaal ulatuvad viinaaiad pea katkematu alana kuni 50-60 km kaugusele rannikust.
Rùfina alad olid oma imeliste veinide poolest tuntud juba sajandeid tagasi.
Ka varem VINEs mainitud suurhertsog Cosimo III de’Medici määras oma ediktiga aastal 1716 nelja Toscana suurepärase veinikasvatusala piirid.
Selliste sõnadega lõpeb 17. sajandi Itaalia ajaloolase, loodusteadlase ja poeedi Francesco Redi poeem „Bacchos Toscanas“ (1685), kus Bacchos ja Ariadne laulavad kiidulaulu parimaile Toscana veinidele.
Prantsusmaal tehakse palju veini ning veini voolamine on sajandeid, kui mitte aastatuhandeid olnud selle riigi vereringe. Mõned veinipiirkonnad on enam teada ja mõned võõramad, ühed kõrgema mainega ja teised keskpärasema renomeega.
Minu Eesti sõber palus mul hiljuti teha oma kodukandi lugejate jaoks sissejuhatuse Rumeenia veinidesse. Mäletan, et olin teinud sama tema enda jaoks mõned aastad tagasi, kui ta külastas Rumeeniat. Sellal loomulikult tegin seda kõige praktilisemal moel, hulga päris pudelite ja klaasidega. Seega – miks mitte teha seda ka ülejäänud eestlaste tarvis, mis siis, et seekord vaid sõnadega?
Ainuke mure on selles, et ennekõike olen kirjanik ja alles seejärel ajakirjanik. Seetõttu eelistan lugude rääkimist numbrite ettekandmisele. Kuid loodan, et saan oma loo subjektiivse varjundi andeks.
Toscana suurhertsog Cosimo III de ‘Medici andis aastal 1716 välja edikti, millega Lega del Chianti kolm küla (Castellina in Chianti, Gaiole in Chianti ja Radda in Chianti) ning Greve in Chianti ja 3 km mäekülg Grevest põhja pool kuulutati ametlikult tunnustatud Chianti tootmispiirkonnaks.
Saaremaa suuruse Luksemburgi olemasolu peaks olema Eesti lugejale teada fakt. Tänu paari hulgimüüja (vist Avallone ja Tridens) pingutustele on meile tuttavad ka mõned sealsed veinid.
Puht kalambuuri korras öelduna on Eestil ja Luksemburgil ühiseid jooni: Luksemburg on maailmas esikohal veini tarbimiselt per nase, Eesti aga teisel kohal (Euroopas? maailmas?) alkoholi tarbimiselt. Aga seda teemat ei hakkaks ma praegu pikemalt lahti kirjutama.
Üle kolmesaja aasta tagasi, 1709. aasta karmil talvel toimusid (ja olid sellest tingitud) Euroopas pöördelised sündmused. Rootsi kuningas Karl XII kaotas Poltaava all lahingu Peeter I juhitud Venemaale, jõuvahekorrad Euroopas muutusid ning Eesti libises Vene impeeriumi rüppe.
Grazia Deledda saja aasta tagused kirjeldused Sardiiniast –– imekauni saare puhtast loodusest, mandli- ja virsikupuude lopsakusest orgudes, viljakatest viinapuunõlvadest mägede jalamitel, kuldsetest pilvedest, mis pärgavad mäekünkaid, inimtühjadest türkiissinise veega laguunidest (mis on ikka veel saare atraktsioon number üks), granaatõunapuude õitesse uppuvatest ning üleni metsviinapuu väätidesse mähkunud küladest –– mõjuvad kui kaameraga ülesvõetult ja vägagi aktuaalsetena.
