Kliima

Kõigist terroir’i elementidest on kliima olulisim, sest see määrab viinapuude kasvualad ja konkreetses vööndis parimaid tulemusi andvad viinamarjasordid. Agraarvaldkonna mõjutajana saame jagada kliima kui faktori 4ks eri alafaktoriks – globaalne kliima, makrokliima, mesokliima ja mikrokliima.

Globaalne kliima

Enamik taimi, mis maakeral kasvab, vajab oma eksistentsiks väga erinevaid konkreetseid klimaatilisi tingimusi. Suur osa maismaa pinnast suudab kanda taimestikku. Erandiks on polaaralad, kus on liiga külm ja mandrijää kate ei võimalda taimedel juurduda, aga samuti kõrgmäestikud, kus temperatuurid madalad ja esineb pidevat või vahelduvat lumekatet ja siis veel ariidsed (kõrbelised) alad, kus on liiga kuiv. Mujal esineb tohutu liigirohkus, mis oma erineva temeperatuuritaluvuse, valguse-, vee- ja õhuniiskuse vajaduse tõttu segmenteerub erinevate kliimavöötmete vahel.

Valdav enamik maakera eri piirkondades valmistatavatest veinidest tehakse Vitis Vinifera (edasises tekstis VV) nimelise viinapuuliigi marjadest.

VV eduka viljelemise jaoks on primaarse tähtsusega kindel aastane keskmiste õhutemperatuuride vahemik ja see on +10° C kuni +20° C, kusjuures talvine miinimumtemperatuur ei tohiks langeda alla 0° C pikemaks perioodiks (ideaalis oleks talvine õhutemperatuur +3° C kuni +6°C). Suvel peaks päevane õhutemperatuur olema stabiilselt üle +25° C (ööpäeva keskmine +20° C). Viinamarjade lõpliku küpsemise faasis peaks päevane õhutemperatuur olema +27° C või pisut rohkem.
Talv on viinapuule tarvilik puhkamiseks. VV vegetatsioon aeglustub tugevalt, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb alla +10° C. Kui viinapuu kasvab aga vööndis, kus talvised ööpäevased keskmised langevad alla 0° C, siis hävib viinapuu üsna kiiresti. Viinapuu hakkab uusi vääte ja lehti kasvatama, kui ööpäevane keskmine temperatuur tõuseb üle +10° C ja õitsema, kui temperatuur tõuseb +17° C kuni +20° C (sõltuvalt marjasordist).

Kõigest sellest lähtuvalt võib väita, et VV-t on mõistlik viljeleda peamiselt parasvöötme kliimas, vähesel määral on analoogilisi tingimusi ka üleminekualadel troopilisse, subtroopilisse või ariidsesse kliimasse. Mujal on VV kasvatamiseks kas liiga külm (taimed häviksid talvel), liiga soe (marjad küpseksid liiga kiirelt välja ja veinid ei omaks mingit komplekssust), liiga kuiv (viinapuu vajab arenguks vett) või liiga niiske (seenhaigused, hallitus ja putukad hävitaksid viinapuu kiirelt, samuti ei lubaks vee küllus viinapuul vajalikul määral aluspinnasesse juurduda).

Et saada kvaliteetset ja kompleksset veini, peab viinapuu õitsemise ja marjade korje vaheline periood olema vähemalt 100 päeva. Selle aja jooksul jõuab viinapuu juurestik ammutada aluspinnasest vajaliku hulga erinevaid aineid ja mineraale, mis tagab valminud viinamarjades optimaalse hapete, suhkrute, mineraal- ja parkainete hulga ning tasakaalu.

Enamik maailma arvestatavaid veiniregioone jääb kahele kitsale ribale, mis asetsevad põhjapoolkeral 50. ja 30. põhjalaiuskraadi ja lõunapoolkeral 50. ja 30. lõunalaiuskraadi vahel. Seal on üldjuhul täidetud enamik ülaltoodud klimaatilisi nõudeid VV kasvatamiseks. Loomulikult ei maksa arvata, et kõikjal nende kahe maariba piires laiuksid viinapuuaiad, sest lisaks globaalklimaatilistele tingimustele peavad olema täidetud ka makro-, meso- ja mikroklimaatilised tingimused, peab olema sobiv pinnas ning reljeef. Samas leidub mõningaid veiniregioone, mis jääb ülaltoodud laiuskraadide vahemikust väljapoole, kuna spetsiifilised lokaalsed tingimused võimaldavad seal siiski VV-t viljeleda.

Maailma peamised veinipiirkonnad, +10° C ja +20° C samatemperatuuri jooned ja põhilised kliimat mõjutavad hoovused.

Makrokliima

Makrokliima on faktor, mis iseloomustab terve veiniregiooni või mõne suurema veiniregiooni alampiirkonna konkreetseid klimaatilisi tingimusi. Makrokliima puhul on olulisemateks algteguriteks piirkonna asukoha laiuskraad, kaugus ookeanist või merest, kõrgus merepinnast, makroreljeef (asukoha maastikutüüp, asukoht mäeahelike suhtes jne).

Makrokliima määrab, milliseid viinamarjasorte saab regioonis viljeleda, millist tüüpi veine saab edukalt valmistada, kuna üldjuhul on teada õhutemperatuurid aastases, sesoonses ja ööpäevases lõikes samuti sademete hulk aastases ja sesoonses lõikes. Oluline on teada ka keskmist päikesetundide arvu vegetatsiooniperioodil.

Et saada kvaliteetset veini, peab päikesetundide arv VV vegetatsiooniperioodil olema vähemalt 1300 tundi. Päikesesoojus on põhifaktor, mis soodustab suhkrute tekkimist ja sellest tulenevalt ka kvaliteetse viinhappe teket valmivas viinamarjas.

Teadmised lisafaktoritest, nagu öökülmade oht õitsemise- ja vegetatsiooniperioodil, äikesetormide ja rahede võimalikkus ja sagedus, õhuniiskuse tase ja udude tekke võimalused ning valdavate tuulte olukord ja sesoonsus, on samuti üliolulised teadmaks, kas viinamarju saab edukalt kasvatada ja millised sordid osutuvad sobilikuks.

Viinapuu vajab normaalseks vegetatsiooniks ca 700 mm sademeid aastas. Ideaalis peaksid sademed langema talvel ja kevadel (va õitsemise ajal), et vesi jõuaks ladestuda aluspinnasesse, kust viinapuu suvisel soojal ajal seda oma juurtega ammutada saaks. Suvisel marjade arenemise ajal on pidevad sademed ebasoovitavad ja marjade korje ajal ei tohiks neid üldse olla.

Veiniviljeluse mõistes on olulised järgmised 5 tüüpi makrokliimaga alad, millest 3 esimest omavad antud valdkonnas suurimat tähtsust. Mõnel puhul sobivad VV viljelemiseks ka nende üleminekuvariandid:

• parasvöötme kontinentaalne kliima
• parasvöötme mereline kliima
• vahemereline kliima (subtroopika mereline kliima)
• subtroopiline kliima
• ariidne (kõrbeline kliima)

Kontinentaalne kliima

Kontinentaalne kliima on valdav veiniregioonide puhul, mis asetsevad keset mannermaad eemal merest ja ookeanist. Kuna puudub suurte veemasside kompenseeriv toime, on aastaste, sesoonsete ja ka ööpäevaste temperatuuride kõikumine sellistes regioonides väga suur. Sarnast kliimat leidub ka kõrbealade servadel ja keskmäestikes asuvates regioonides. On palju üleminekuvariante teiste kliimatüüpidega.

Talved on mõõdukad kuni külmad. Harvad pole miinuskraadid ja mõnda aega püsiv lumikate. Kevaded on jahedad, ööpäevased temperatuurikõikumised on märgatavad, valitseb öökülmade oht. Suved on lühikesed, kuivad ja soojad, tavalised on ka märgatavad ööpäevased temperatuuride kõikumised. Kontinentaalse kliimaga regioonides on väga sagedane viinapuude kunstlik kastmine suveperioodil tänu kuivusele. Sügisel on hoovihmade oht, mis võib mõjutada marjade lõplikku küpsemist ja korjet. Suurem osa kontinentaalse kliimaga veiniregioonidest asub Euroopas, vähemal määral on neid ka Uues Maailmas.
See kliimatüüp on veiniviljelejale kõige keerulisem. Aastakäikude erinevused võivad olla väga suured, kuna viinamarjade väljaküpsemine sõltub väga paljudest erinevatest faktoritest. Samas tulevad kontinentaalse kliimaga veiniregioonidest paljudel aastatel tippkvaliteediga suured veinid.
Viinamarjadest sobivad kontinentaalsesse kliimasse lühikese küpsemisajaga (suved on lühikesed, sügised jahedapoolsed) õhukese marjakesta (vastuvõtlikkus päikesekiirgusele suurem, madal niiskus ei ohusta hallituse ja haigustega) ja hõreda kobaraga (päikesekiirguse juurdepääs parem) sordid, millest valmivatest veinidest ootame kõrget happelisust, keskmist või madalat tanniinsust, õhemat keha ja madalamat alkohoolsust.

Olulisemad kontinentaalse kliimaga veiniregioonid:
Burgundia
Champagne
Rioja
Piemonte
Rhone oru põhjaosa
Douro
Loire oru kesk- ja idaosa
Enamik Austria regioonidest
Enamik Saksamaa regioonidest
Mendoza jt Argentiina regioonid üleminekuga ariidsele kliimale
Columbia Valley
Enamik Kanada, Venemaa, Ungari, Tšehhi, Türgi regioonidest
Enamik Austraalia sisemaa suunas jäävatest regioonidest üleminekuga ariidsele kliimale

Mereline kliima

Mereline kliima on valdav regioonides, mis jäävad ookeanide ja merede rannikule või on mõjutatud mõnest suuremast siseveekogust, samuti aladel, mis jäävad küll merest eemale, kuid on avatud sealt tulevatele õhumassidele. Esinevad üleminekuvariandid kontinentaalsele ja ariidsele kliimatüübile.

Merelist kliimat iseloomustab palju stabiilsem õhutemperatuuride süsteem nii aastases, sesoonses kui ka ööpäevases tähenduses. Talved on mõõdukad, miinuskraade ja lumekatet esineb harva (tavaliselt merepinna tasemest oluliselt kõrgemale jäävatel põldudel). Kevaded on jahedad, kuid öökülmade oht on siiski väga väike. Suved on soojad, omades pidevaid variatsioone jahedamate ja kuumemate ilmade vahel. Ööpäevased temperatuurierisused pole ülisuured. Sügised on soojad, kuid niisked ja vihmased, mis muudab väga keerukaks õigeagse marjade korjamise, samuti varitseb suur hallituse ja seenhaiguste oht viinamarjadele. Sademed on jaotunud ühtlasemalt aasta lõikes, kui kontinentaalse kliimaga aladel, kuid valdavalt langevad need kevadel ja sügisel. Kevadeti ja sügiseti on oluliseks faktoriks ka õhuniiskus ja udud, mis küll aitavad kevadel balansseerida ööpäevaseid temperatuurikõikumisi ja väldivad öökülmasid, kuid sügisel on hallituse (sealhulgas ka väärishallituse – botrytis cinerea) ja erinevate haiguste tekitajateks.
Ka merelise kliimaga veiniregioonides on veinide aastakäikudel väga suur tähtsus, sest jahedad kevaded ning vihmased suvelõpud ja sügised mõjutavad suurel määral viinamarjade väljaküpsemist ja kvaliteeti.
Viinamarjadest sobivad merelisse kliimasse keskmise kuni pikema küpsemisperioodiga paksu marjakestaga ja keskmise kuni tiheda marjakobaraga sordid, millest saadavaid veine iseloomustab hea happesus, korralik tanniinsus, keskmine täidlus ja keskmine alkohoolsus.

Silmapaistvamad merelise kliimaga veiniregioonid:
Bordeaux
Loire oru lääneosa
Portugali merepoolsed alad
Rías Baixas
Long Island, Oregoni ookeaniäärsed alad
Enamik Uus-Meremaa regioonidest
Tšiili lõunapoolsed alad
Austraalia lõunapoolseimad mereäärsed alad sh Tasmaania
Inglismaa
Kanada ja USA

Vahemereline kliima

Vahemereline kliima valitseb, nagu nimigi ütleb, samanimelise mere rannikul, aga samuti maailma eri regioonides esineva sarnase ilmastikuga aladel. Vahemereline kliima on oma olemuselt – peamiselt just temperatuurirežiimilt ja sademete hulgalt väga sarnane subtroopilisele kliimale, kuid need alad asuvad alati mere või ookeani rannikul. Palju üleminekuvariante kontinentaalsele, merelisele ja ariidsele kliimale.
Vahemerelist kliimat iseloomustab eelkõige suur soojuse hulk ja talviste-suviste temperatuuride suhteliselt väike erisus. Talved on soojad, keskmine õhutemperatuur ületab sageli +10o C, seetõttu on viinaaiad sageli madal- ja keskmäestiku nõlvadel, kus talvised temperatuurid on pisut madalamad ja kus harva esineb ka miinuskraade ning mõnepäevast lumikatet. Kevad saabub vara ja on soe, esinevad siiski märkimisväärsed ööpäevased temperatuurikõikumised. Suvi on pikk, kuum, päikeseline ja kuiv, sageli vajavad antud kliimatüübiga alade viinaaiad kunstlikku kastmist. Sügis on soe ja pikk, siiski üsna sagedaste hoovihmadega.
Sademed langevad põhiliselt talvel ja varakevadel, mis muudab antud kliimavööndi parimaks VV viljelemisel.
Kuna õhutemperatuurid ja muud ilmastikufaktorid on eri aastate lõikes üsna stabiilsed, ei oma vahemerelise kliimaga aladel valmistatud veinide puhul aastakäik nii suurt rolli kui mujal toodetud veinide puhul.
Viinamarjadest sobivad vahemerelisse kliimasse eelkõige pikka küpsemisaega vajavad paksu marjakestaga ja tiheda kobaraga sordid. Veine iseloomustab madal kuni keskmine happesus, suur täidlus, võimas tanniinsus ja kõrge alkohoolsus.

Markantsemad vahemerelise kliimaga veiniregioonid:
Toskaana ning kõik Itaalia kesk- ja lõunaosa regioonid
Kataloonia jt Hispaania mereäärsed regioonid
Languedoc ja Roussillon
Provence
Rhone oru lõunapoolne osa
Portugali lõunapoolsed regioonid
Enamik Kreeka, Balkanimaade, Iisraeli ja Liibanoni regioone (viimase kahe puhul ka üleminekuid ariidsesse vööndisse)
Krimm
Kõik Põhja-Aafrika regioonid üleminekuga ariidsesse kliimasse
Napa Valley jt Kalifornia mereäärsed regioonid
Lääne-Austraalia ja osad Lõuna-Austraalia mereäärsed regioonid
Tšiili Central Valley
Lõuna-Aafrika Vabariigi ookeaniäärsed regioonid
Mehhiko Baja California alad

Subtroopiline ja ariidne kliima

Kuiv ning soe subtroopiline ning ülikuiv ja soe ariidne (kõrbeline) kliima on samuti mingil määral sobilikud viinapuude viljelemiseks ning paljudes kohtades üle maailma neis paigus ka veini valmistatakse, kuid väga märkimisväärset kvantiteeti ega ka kvaliteeti pole suudetud saavutada.

Mõned subtroopilise kliimaga regioonid:
USA kaguosa
Brasiilia ja Uruguay
Peruu
Hiina
Jaapan
Mehhiko lõunaosa
Austraalia idarannik

Mõned ariidse kliimaga regioonid:
Suur osa Argentiina Mendozaga piirnevaid regioone
Tšiili põhjapoolsemad regioonid
Mehhiko keskosa
Aafrika põhjaosa sisemaised regioonid (eelkõige Maroko mägismaastik)
Türgi keskosa
Austraalia kõige sisemaisemad regioonid
LAV sisemaised regioonid