Pea iga veinisõber on kui mitte külastanud veiniistandust, siis vähemalt mõelnud sellele. Väike jalutuskäik viinapuude vahel, kohapeal valminud veini degusteerimine – milline mõnus äraolemine. Kui Vanas Maailmas on külaliste võõrustamine olnud veinitootjaile reeglina väheoluliseks kõrvaltegevuseks, siis Uues Maailmas on osatud mõelda sootuks avaramalt. Veinituurid turistidele, restoranid keset viinapuid, ridamisi atraktsioonikesi, mis serveerivad viinamarjakasvatust ja veinitootmist lopsakas kastmes nõnda, et veinivõõramalgi külastajal ei jää muud üle kui vaimustuda ja rahakott avada. Külastaja viib oma positiivse kogemuse ka koju ja sõpradeni, muutudes nõnda väärt müügimeheks.
Veiniturism on Uues Maailmas igati väärikas omaette majandusharu, olgu siinkohal näiteks kasvõi Qantase lennufirma turismiauhindade jagamine rohelisel mandril, kus veinitootjatele ja pruulikodadele on mainekal konkursil suisa omaette kategooria loodud.
Tasapisi on Euroopagi tootjad aru saamas, milline võrratu tuluallikas nende valdustes peitub ning kes see ikka tulust ära ütleb.
Hispaania on juba aastakümneid elanud kasvavas turistidetulvas – kogemus turismitaristu pidepunktide loomisest on läbiproovitult olemas ja nõnda on veinitootjate pöördumine meelelahutuse poole ehk ootuspärasem kui mõnel rohkem paikaloksunud traditsioonidega veinimaal.
Üks läbiproovitud võte turismi aktiveerimiseks on tipparhitektuuri najal vaatamisväärsuste loomine, mille efektiivsuse osas pole hispaanlastel põhjust kahelda. Abiks on ajalooline kogemus – on ju suisa võimatu alahinnata Gaudi rolli Barcelona turismimagneti tekkes ja mis linn see Barcelona üldse oleks ilma tema hooneteta? Et ka tänane arhitektuur võib mõne täiesti tundmatu koha maailmakaardile tõsta, sai Baskimaal tõestatud Bilbaos. Frank Gehry projekteeritud moodsa kunsti muuseum muutis senise igavavõitu tööstuskeskuse glamuurseks külastajatest kihisevaks kultuurilinnaks. Ime leidis aset aastal 1997 ning siit saab alguse omalaadne arhitektuuribuum ka Hispaania veinimõisades. Enimmõjutatud piirkonnad selles kaunite kunstide õitsengus on ootuspäraselt tunnustatumad veinipiirkonnad Rioja ja Ribera del Duero.

Esimene julgete seas oli 90ndate lõpus Marqués de Riscal, üks Rioja vanimaid, ent samas uuendusmeelsemaid tootjaid (ainsa tootjana on neil lubatud oma veinisse segada Cabernet Sauvignon’i). ”Bilbao efekt” tingis tellimuse Frank Gehryle, kelle ärarääkimiseks kulus muuhulgas ka neli pudelit arhitekti sünniaastal 1929 valminud veini.
Elcegiosse ehitatud arhitektuuripärl pidi algselt olema omanikele ja nende külalistele mõeldud korporatiivhoone, 21. sajandi Chateau, ent juba pilk esimestele joonistele pani tellija ümber mõtlema. Milleks ilu vaka all hoida? Nii leiabki rahakas elunautija 82 kilomeetri kaugusel Bilbaost täna luksusketi Starwoodi opereeritud eksklusiivse hotelli ühes spaaga. Otse enesestmõistetavalt pakub asutus vinoteraapia teenuseid – siin manustatakse viinamarjades ja veinis leiduvaid kasulikke aineid. Ka välispidiselt!!! Loomulikult ei jäeta maitsemeeli unarusse ja selle eest hoolitsetakse bistroos ja restoranis, mille külastus ei eelda sugugi hotellis ööbimist. Gastronoomiliste rõõmude kvaliteeti garanteerib siinset kööki kureeriva koka kodurestorani Michelini tärn.
Arhitektuur? Nagu ehk mõni Simpsonite multika andunum fänn teab, põhineb Gehry loomeinspiratsioon kägardatud kirjapaberil. Arhitektuuriteadlikum publik pomiseb sõna DeCon viidates dekonstruktivismile. Reaalsuses kohtab külastaja vallatult segipaisatud voogavaid pindasid ning mõistab turismiteatmikku lugedes, et spaahotelli karmid hinnad on kenasti kooskõlas metallipindade materjali titaaniga. Ehitusmaksumus muide ületas meie kohaliku mõõdupuu, KUMU oma. Valmimisaastaks oli 2007, mis oli ka Hispaania mõistes kinnisvaramulli kõrghetk – see vabandab mõneti üüratut maksumust.
Kohe Elcegio naabruses, täpsemalt teisel pool mäge, asub veidi varem valminud (ent hiljem tellitud) veiniarhitektuuri maamärk Bodegas Ysios, mis samuti turiste meelitab. Tegu väärikaima moodsa veiniarhitektuuri objektiga Hispaanias, on ju selle arhitektiks Hispaania omamaine (siiski mitte Rioja kohalik) Santiago Calatrava ja tegu otseselt tootmishoonega, milles muidugi ka mõistetavalt väike külastajatekeskus. Kes on näinud meile lähimat Calatrava arhitektuuri näidist Malmös, ”pöörduva torso” nimelist maja, kujutab Calatrava stiili hästi ette. Selle sisuks on avangardistlik vorm, mille dünaamika ja jõud asetab projekteeritu justkui väljapoole arhitektuuri raame konkureerima pigem skulptorite kui arhitektidega. Calatrava on hariduselt nii arhitekt kui insener ja ilmselt just tema tehniline arusaam hoone struktuurist ja seetõttu tavapärasest erinev tunnetus võimaldavad luua vorme, mis on erakordselt veenvad. Kui Gehry arhitektuur on justkui mänguline poos, siis Calatrava loodu kombib tõekriteeriumi, asetades lati dekoratiivsusest märksa kõrgemale.
Seda tõde tema parimal kujul saab kogeda ka ka Ysioses, asjata ei maini mitmed külastajad, et hoone näol oleks tegu justkui katedraaliga. Basiilikat pole, kellatorni ka mitte, aga miski pühalik sümmeetria ja harmoonilisus paneb mõtlema, kas arhitekt mitte ei lõpetanud projekteerimist sõnaga amen.
Hoone vorm matkib mägede dünaamikat maastikus ning nõnda sulandub see suur modernistlik sinusoidne massiiv kenasti ümbritsevasse. Keskmes asuv külastuskeskus võimaldab uudistajal nautida nii maastikku kui heita pilku tootmispoolele. Erinevalt tavapärasest pole siin tootmishoones maa-alus veinikeldrit ja miks peakski ühes tänapäevases veinitööstuses kolima maja olulisima asuka, veini, maa alla…
Hoone on tootmistehniliselt väga võluvalt lineaarne – ühest otsast lähevad marjad sisse, keskmes toimub veini vääristamine vaatides ning teisest otsast väljub valmistoodang.
Valmimisaastaks on 2000 ja see seedrist ning betoonist ehitis läks maksma kuus miljonit dollarit, mis on üle kümne korra vähem kui investeeriti Riscali poolt.
Erinevalt Gehryst ei kuulu Calatrava veel Pritzkeri preemiaga pärjatute nimistusse, maailmaarhitektuuri absoluutsesse tippu kuulub ta aga kaheldamatult ja küllap see preemiagi lähiaastatel tuleb.
Bodegas López de Heredia on perekonnaomandis olev veinitootja, mil vanust juba üle 130 aasta. Viña Tondonia tootmiskompleks on justkui illustratsioon veinitööstuse sünnile. Historitsistlikud tööstusrevolutsiooni vaimus hooned ning kompleksi juurde suunduv raudteeharu tekitavad koduse tunde kõigis, kes on näinud meie kodust Kreenholmi. Sama teema veinitööstusele kohaselt intiimsemas vormis (on ju meie Kreenholm maailmamastaabiline mammutlik tootmiskompleks) ja lähtuvalt asukohamaast ehk ka natuke maalilisem. Kui nüüd kaasaegsest arhitektuurist rääkida, siis tuleb sukelduda vanade ja väärikate tootmishoonete vahele – siin leidub üks degustatsioonipaviljon, killuke moodsat vürtsi historitsistlikus idüllis.
Arhitektiks on maailma ainus naissoost (tipp)arhitekt Zaha Hadid. Paviljoni lugu saab alguse omanike otsusest restaureerida 1910. aasta Brüsseli maailmanäitusel kasutatud ”messiboks” ning vajadusest seda kuskil eksponeerida. Röögatu populaarsuse saavutanud Hadid oli aastal 2001, mil projekt käsile võeti, suurepäraseks valikuks – kaubamärgiliku tuntusega ning sobilikult mängulise vormikäsitlusega, mis väärikasse ajaloolisse keskkonda põnevat täiendust lubas. Projekt võeti ette tähistamaks veinitööstuse 125. juubelit.
Tellija ei pidanud pettuma, 2006. aastal valminud paviljon on kõike loodetut ja enamgi. Veinitootja on saanud kena tähelepanu avalikkuses, külastajatele on lisatud huviobjekt ning veinisõbrad leiavad kinnitust, et vana tootja võib tänases päevaski üllatada – võimalik, et ka veiniga. Nüüd on tööstuse väravas midagi, mis külalises koheselt ohhoo-kogemuse tekitab.
Pudelivormilise (või on see dekanter?) ristlõikega paviljon mahutab ajaloolise ekspositsiooniboksi, mõned toolid ja kas tõesti… väsinud degusteerijaile mõeldud lavatsid?
Napi suurusega hõrk ruumike ei moodusta mahtu, mis mingilgi määral suudaks konkureerida vanema arhitektuurikeskkonnaga, sestap on arhitekt sättinud selle varikatuselaadse vormi alla, mis mõjub degustatsioonpaviljonile kui raam pildile – eraldab selle muust keskkonnast ning laseb taiesel särada.
Kolm mainitud arhitektuuriobjekti ei ole sugugi ainsad Hispaania veinipiirkondade arhitektuurialased vaatamisväärsused. Tipparhitektidest on Hispaania veinikodasid projekteerinud Sir Richard Rogers ja Sir Norman Foster, põnevat arhitektuuri jagub ka vähemtuntud tegijatelt. Viimase kümnendiga on Hispaania veinitootjad arhitektuuri investeerinud üle 200 miljoni euro ning paistab, et arhitektuurist on saanud veinitootjate ”uus must” – lõppu ei näi tulevat. Turismifookuse tekkel edeva arhitektuurikeskkonna läbi on ka omad miinuspooled – tõsisemad veinisõbrad kipuvad moodsaid veinikodasid vältima, kuna bussidega saabuvate turistihordide keskel on raske pühenduda sellele, millest siin kõik alguse sai – veinile.