Veel möödunud sajandi viimase viiendiku alguses oli eestlaste eelistatuim lõõgastusjook kordades kangem kui praegu. Erakordselt suur teene selles, et meie maitse-eelistused euroopalikumaks muutunud, on eile lahkunud Kalev Keskülal.
Kahe ainuma algupäraselt eestikeelse, äärmiselt süstemaatilise veinialase raamatu autori panust Eesti veinikultuuri pole võimalik alahinnata – meie veiniüldsust on tabanud äärmiselt valus kaotus, tühjaks on jäänud koht, mille taastäitjat peame veel mõnda aega ootama.
Veiniajakirja VINE mentori, vaimse toe ja kaasautorina oli Kalev inimene, kelle julgustusel sai meie väljaanne elule äratatud – mäletan tema ”Uue veiniraamatu” ühte esitlust 22. jaanuaril 2008, kui vestluses sai õhku visatud mõte omakeelsest veini käsitlevast üllitisest, just Kalevi toetus andis kindluse töö ettevõtmiseks. Nii ilmubki tänu Kalevile VINE, praegu veebis, paremate aegade saabudes ka paberil.
Möödunud novembri lõpus peale Rhone’i oru veinide testimist läks Kalev koju sõnadega ”Meil tuleb veel palju suurepäraseid maitsmisi”. Aga rohkem ei tulnud.
Kalev oli õpetaja. Lugedes ESA koolitustel endale hästi tuntud teemasid nagu Austria ja Põhja-Itaalia, suutis ta oma loengutesse panna alati terakese literaadi taustast tulenevat ekstra-intelligentsi, mis võlus meid kõiki.
Tehes sommeljee eksami toidu-veini sobitamise osa – teemaks õhtusöök Californias ning valides ameerikapärase juustukoogi kõrvale sobilikku jooki – päästis Kalev mind eksami vastuvõtjana kimbatusest, pakkudes ettevaatlikult oma tagasihoidlikul ja terasel moel, mida ma arvaksin Orange Muscat’st. Tõepoolest, eksamiärevuses pakkusin kõiksugu mõttetuid alternatiive Vanast-Maailmast, unustades, et roa päritolumaal just sobilik jook varnast võtta on.
Nagu ta mulle mainis, oli tal ka väike hasart, peaaegu spordihõnguline – leida tuntud veinimüügikohast WineStore veine, mille hinna-kvaliteedi suhe oleks parimas mõttes hingemattev ehk ülimalt hea. Peale Kalevi Ekspressis ilmunud soovitusi kadusid need veinid poeriiulitelt loetud tundidega. Pean tunnistama, et nakatusin isegi Kalevi pisikust leida ülimalt keskpärase fassaadi tagant suurepärast.
Hea tuttava, sügavalt empaatilise ja sooja inimese kadumine on valus. Kalev on lahkunud Elüüsioni väljadele teiste kangelaste keskele nautima Ambroosiat, Jumalate jooki, mis tegelikult ilmselt ikkagi vein on. Meie jääme siia teda mäletama koos maise nektari ja tahtmisega sellest rohkem teada saada ning kirjutada.
Sügav kaastunne lähedastele.
Tanel Eigi
