Milleks teha koduveini, kui poodides on ilma liialdamata tuhandeid erinevaid veine müügil? Põhjuseid on rohkem kui üks, igal tegijal omad.

Kui nüüd väga täpselt juuksekarv lõhki ajada, siis loomulikult teeb valdav enamik eestlasi kodus kääritatud jooki, mitte veini. Kuigi viinamarjakasvatajad, keda meil on üha rohkem, proovivad vaikselt ka päris-veini teha. Aga igapäevases kõnes kasutame ikka sõnu vein ja koduvein – kui ma tituleeriks ennast koduse kääritatud joogi tegijana, kellel on kodune kääritatud jookide kelder, kõlaks see, nagu ma räägiks põllumajandusministeeriumi alkoholipoliitika osakonna ametnikuga.
Niisiis, koduvein ja milleks seda teha. üks põhjus on kindlasti vana peretraditsiooni jätkamine. Ma pole veel kohanud inimest, kes ei mäletaks või poleks näinud vanavanemate või maa-sugulaste juures suuri mulksuvaid klaaspudeleid. Needsamad pudelid on alles, paljudel juhtudel ka teadmised ja töövõtted. Vahel on see väga tore tunne, et oled ja teed midagi täpselt nagu su vanaisa või isa teinud on. Tihtipeale on ikka veel alles ka needsamad õunaaiad ja sõstrapõõsad, millest need vanad veinid tehti.

Siit jõuame kohe teise põhjuseni veiniteoks – kuhugi tuleks ju need ülejäävad viljad ja marjad panna, kui kõik moosid ja kompotid valmis on.

Kodune veinitegu võimaldab ühekorraga päris suure hulga marju, mis muidu võibolla hoopis raisku läheksid, mõttekamalt ära kasutada.
Kolmandaks põhjuseks võiks olla ise tegemise rõõm. Meil on poodides ka tohutu valik leibasid, ometi pole vist hetkel peret, kus pereema poleks viimase paari aasta jooksul vähemalt ühe korra ise leiba teinud. Koduveiniga täpselt sama lugu – ise tehtud, hästi tehtud.
Ise tegemisel on ka nüansid. On neid veinisõpru, kes teevad meelsasati nö vana kooli ülimagusat marjaveini. Ja on neid, kes püüavad oma marjaveini võimalikult viinamarja-veini meenutavaks kääritada. Hea veini tegemine on mõnes mõttes müsteerium – kuidas marjad küpsevad, kuidas nad veiniks ette valmistatakse, kui pikalt käib käärimine ja mis sellest lõpuks välja tuleb. Veiniarmastaja üks suuremaid naudinguid on olla ise osaline selles müsteeriumis.
Eks iga suur veinisõber unistab sellest, et tal võiks olla päris oma veinikelder, kus uhkelt riiulite vahel jalutades loetleda õnnestunud aastakäike ja demonstreerida veinikeldri pärleid. Paraku vaid vähestel meist on see võimalik – pole ruumi ega/või rahalisi vahendeid.
Siit jõuame järgmise põhjuseni – ise veini tehes tuleb see lõppkokkuvõttes päris odavalt kätte. Kui alustada veinitegu päris nullist, soetada käärimisnõud, mulksutajad, kurnamissifoonid, korgid, pärmid, suhkrud, aga marjad on omast käest võtta, siis tuleb üks liiter 15 krooni ringis. Aga kui vajalik varustus juba olemas ja vaja oleks soetada vaid suhkurt ja veinipärmi, saab julgelt 10 krooniga liitri kohta või isegi alla selle hakkama.
Eks ta on maitse asi, aga ma pigem joon oma tehtud head 10-kroonist marjaveini kui meie poest soetatud 30-kroonist viinamarja-veini, mis on kokku valatud Bacchus–teab-millest.
Teadmine, millest su joogipoolis tehtud on, viib meid veel ühe hea põhjuseni ise jooki kääritada: sa saad oma veini teha täpselt nii öko kui vähegi võimalik. Ei mingeid lisaaineid, ei mingeid sulfiteid, mis järgmisel hommikul pea valutama panevad. Kuigi loomulikult, liiga palju veini, ka kodust ökoveini, võib pea valutama panna ikkagi.

Ja last but not least põhjus ise veini teha on näiteks ka käimasolev Maalehe ja Veinivilla suur koduveinikonkurss, mis kannab endas edasi aastaid Haapsalus peetud koduveinivõistluse parimaid traditsioone.

Konkursi finaal on alles järgmise aasta maikuus Türi Lillelaadal, nii et praegu veel jõuavad kõik, kel vähegi soovi, oma käe veiniseks teha“.
Päike pudelisse!
PS Müügiks koduveini ei tehta, seni kehtiva seaduse järgi on see keelatud. Aga oma tarbeks teha ja sõpradega koos nautida ei keela üksi määrus.