Vein kui teekond ja hingeseisund

See oli minu unistus! Hea on elada hetkeni, kui unistused hakkavad teoks saama.

üldse on tore, kui on midagi, mis innustab sind edasi püüdlema ning mõjutab midagi tegema. Kuigi, kui esinesin meie föderatsiooni esindades Europarlamendis, tundsin tühjustunnet.

Teiselt poolt, kui mõtlen saavutatud tulemustele, tunnen rahulolu. See on justkui jooksta sadat meetrit mitte kümne sekundi vaid üheksakomamillegagi.

Ei, kuid ma jooksen alati!

Arvan, et Itaalia veinide populaarsus on ilma selletagi tohutu. Mõningail turgudel on Itaalia absoluutne liider – seda nii koguläbimüügi kui keskmise pudeli eest makstava hinna järgi. Mõistetavalt piisab konkurente nii siin Euroopas kui ka väljaspool ning liidrikohta tuleb pidevalt kinnitada.

Paratamatult on kogu aeg vaja treenida – siin me pöördume tagasi selle jooksja kujundi juurde. Sa võid võita ühe võistluse, kuid kaotad järgmise, kui ei treeni. Harjutamine veinitegemises – see on mitte ainult veini vaid ka suhtlemise kvaliteedi pidev parendamine.

Jah, minu pere on sellega alati tegelenud. Ise olen sellega seotud olnud juba üle kolmekümne aasta. See amet kuulub meie perre juba kaksteist sajandit – ses mõttes pole midagi uut. See on traditsioon, mis läheb edasi põlvest põlve. Mu isa töötab muide siiani koos minuga ja see tegevus jätkub. Olla veinivalmistaja, tegeleda põllumajandusega – see on kirg, kutsumus, mida tunned lapsepõlvest. Erinevalt ükskõik millisest muust äritegevusest pead sa siin arvestama, osa sinu tööst on pidevalt kontrollitud mingisuguse enamusaktsionäri poolt. Sõltumata sellest, kas usud Jumalat või loodusjõudusid mitte, on seesama enamusaktsionär, kes sinust kindlasti ei sõltu. Hea või halb saak, edukas aasta või vilets, kas vihm müüdub õigeaegselt – kõik see omab mõju sinu tööle, st sa pead tõepoolest väga armastama oma tööd, et kõike seda vastu võtta ja leppida.

Jah. Kuid kui tahan toota mutreid ja polte, ostan tüki metalli ja teen polte. Ja miski ei sega mind nendega tegelemast, kuigi loomulikult on vaja need veel maha müüa. Aga minu puhul jääb alati peale puhta kommertsi mingi osa, mida ma mitte kuidagi ei saa reguleerida. Jumalat juba ei kontrolli! Kui soovite, võib tuua võrdluse muust valdkonnast: kalur läheb merele armastusest mere vastu, kuid ta ei tea, kas tal õnnestub midagi püüda või mitte.

Nagu kõikjal maailmas. Praegu pole võimalik mõõta konkurentsi ühe maa mõõtkavas. Tundub, et pole enam jäänud maid, kus veini ei toodetaks.

Olla kangekaelne, otsida parimat, investeerida kvaliteeti, omada soovi reisimiseks, selgitada… Kuna vein pole toode, ta on kultuur. Müüa pastatooteid või liha on lihtsam: need on möödapääsmatud asjad. Aga vein, see on osa itaallase või prantslase einest, kuid mitte eestlase omast. 3000 aastat tagasi kutsusid kreeklased Itaaliat önotriaks, see tähendab maaks, mis on rikas viinamarjaaedade poolest. See on iidne kultuur ning me püüame teda edasi anda teistele, samal ajal ise seda tunnetades: on tavaline, et elades mingis kultuuris ei pane te viimast tähele.

Euroopa Liit see on keeruline süsteem paljude erinevate vajaduste ja arvamustega. Peamine nende hulgas on multikultuursus. ühest küljest on kõike seda väga keeruline ühendada, teisalt nad aitavad Euroopa põllumajandusel ning eriti veinitootmisel ellu jääda. Kuid bürokraatia – seda on igal pool, nii Itaalias kui Euroliidus.

Alalti on üldistusi raske teha, kuid ütleksin nii: põhjas on enam elegantsi, lõunas aga rohkem päikest, lõunas tehtud veinid on paratamatult soojemad, tugevamad, küllastunumad. Kuid tuleb alati meeles pidada, et kuigi Sitsiilia veinid on tavaliselt soojad, on seal viinamarjaaedu, mis kasvavad Etnal 2000 meetri kõrgusel. Need veinid on väga lähedased põhjas tehtud veinidele. Seal on muide senimaani lumi maas.

Enda omi! üldiselt armastan rohkem valget veini kui punast. Kuid vahuvein on alati minuga, kuna selle keskel ma sirgusin. Võib öelda, et kasvasin üles rüübates Franciacorta’t.

Sisenemine uuele turule, kus puudub pikaajaline veinijoomise traditsioon, on raske. Enamgi veel, kui seal on mingid oma alkoholi eelistused. Teisalt – seal, kus endale on juba pesa teinud itaalia köök, täidab vein samuti oma niÅ¡Å¡i. Töötan siin juba mitu aastat ning olen väga rahul: huvi itaalia veinide vastu kasvab, inimesed püüavad aru saada, mis see on. Vein, see on teekond, teiste inimeste ja lugude otsimine. See on harukordne võimalus reisida klaasi sees, loomulikult kui soovid mõista, mis on selle taga. See ei ole kõigest värviline alkoholi sisaldav asi. Vein on üks neist asjust maailmas, mis meid ümbritseb.

Mida kõigepealt peate otsustama, on eelarve, mille raames soovite püsida. Seejärel tuleb unustada eelarve ja mõelda sellele, mida soovite süüa – olgu see Itaalia roog või suurepärane heeringas, mida Tallinnast on võimalik osta. See tugev valge vein, mida me täna proovisime (Conte Brandolini d’Adda, Sauvignon, 2009), sobiks heeringaga imeliselt. Aga lamba juurde võtaksin punase mitte liialt parkainerohke veini, sest lambaliha pole kõige keerukama maitsega. Kui ostaksin veini spargli kõrvale, tasuks mõelda tugevale valgele veinile, kuna sparglil on teravalt isikupärane maitse.

Selle üle las tunnevad muret veinipoe omanikud. Tänapäeval on aastakäik oluline vaid juhul, kui otsite tõeliselt kõrgetasemelist veini. Praeguste tehnoloogiate abil tehtud veinid, mis toodetud erinevail aastail, on keskeltläbi väga sarnased. Kui ma lihtsalt lähen sõpradega õhtut veetma, ei kavatse ma vaadata, mis aastal vein on toodetud. Aga juhul, kui lähen ostma veini, mis maksab 100-150 eurot, siis võiks ka aastale tähelepanu pöörata.

Ei ole olemas sellist kohta! Vein, see on peegel, millesse inimene vaatab. Täna olen rõõmus, tahan tähistada ja joon vahuveini, homme tahan istuda kamina ees ja mekkida punaveini, kuna tänavail on lumi. Vein, see pole koht, kus teda toodetakse, see on hingeseisund.