Grüner Veltliner – eestlasele suupärane

Need on viinamarjasordid, mis eestlasele on tunduvalt suukohasemad kui Chardonnay ja Merlot. Need on viinamarjasordid, mis sobituvad meie rahvusliku köögiga palju paremini kui Tšiili Carménère või Lõuna-Aafrika Pinotage. Need on viinamarjasordid, mis rahvusvahelistel pimemaitsmistel jätvad enda seljataha pikki traditsioone ja Cru nimetusi esindavaid veine.

Idariigi (selline on Austria saksa­keelse nime Österreich tõlge) kohalikest sortidest on kõige säravam pärl kindlasti Grüner Veltliner. Peaaegu kolmandik kogu Austria ligi 46 000 hektarist on täis istutatud just seda marja. Selle, mis lõpuks pudelis meie lauale jõuab, võib tinglikult jaotada kolmeks. Grüner Veltlinerist saab suure­pärast vahuveini – harrastatakse nii klassikalist kui ka charmat’ meetodit. Ei tea, kas innustust on saadud champagne meeletust nõudlusest, kuid viimasel kahel aastal on tootjatel keldrist üllatuslikult välja ilmunud 24–36kuuse pudeli­kääritusega Grünerid. Need on siiski pigem erandlikud ja näitavad lihtsalt veinimeistrite katsetamis­soovi.
Valdav osa Austria vahuveinist valmib terastankides. Üldiseks trendiks on kerge, puuviljane ja lilleliste nüanssidega aroom ning maitse. Röstist ja kreemjat käekirja kohalike suud ja kõhud eriti ei soosi.

Veiniparemiku suurem osa on hästi aperitiivses ja mineraalses stiilis, kuid sellele vastanduvana valmistatakse ka täidlaseid, pika arengupotentsiaaliga kreemises stiilis veine, mis üsna tihti kannavad etiketil tähistust Reserve.
Ajalooliselt on Grüner Veltliner looduslik ristand, mille üheks esivanemaks on Traminer ja teiseks Burgenlandist pärit Austria ürgsort St. Georgen. Viimase metsistunult leitud isend nime ei omanud ja kui selgus, et DNA-analüüs ei näidanud peale Grüner Veltlineri sugulust ühegi teadaoleva rahvusvahelise sordiga, hakati marja kutsuma leiukohalähedase piirkonna järgi, kust on leitud üle 8000 aasta taguseid inimtegevuse jälgi.
Olen maitsnud mitmeid väga vanu, tagasi kuuekümnendatesse ulatuvaid Grüner Veltlinereid ja selle põhjal võin kinnitada, et sort peidab endas Rieslinguga sarnanevat võimsat arengupotentsiaali. Ajalooga tutvumine pole siiski eriti lihtne. Kui Moseli ja Rheingau veinimeistrite keldritest leiab ikka pudeleid veinidega üle 50 aasta tagustest aastakäikudest, siis Austrias on isegi vaid 3–4 aasta vanuse Grüneri leidmine üsna keeruline. Põhjus on lihtne – väikese veinimaa sisetarbimine on tegelikult veidi suurem kui kohalik veinitoodang ja nii on turg pidevas defitsiidis. Võrdselt ilmekalt käib see nii valgete kui ka punaste veinide kohta. Veinieksport on aktiivne ja riigi poolt toetatud. Austria valgetest veinidest on täiesti põhjendatult saanud Aasia köögi lemmikud ja vein liigub ida poole mitte kastide või aluste, vaid suisa konteinerite kaupa. Punaveini osakaal veini kogutoodangust on umbes 1/3, kuid nõudlus on suurem ja seetõttu tuleb eeskätt Austria lõunaosades valmivaid punaveine kohati tellida lausa kaks aastat ette. Nii ei olegi veinimõisatel mahti ega tahtmist veine pikalt keldris hoida, sest kõik ostetakse niikuinii käest. Taustal käib ka naabrite vaheline vastastikune tögamine. Veini küpsema panna hästi nagu ei tohigi – kõik tuleb maha müüa. Vastasel korral läheb küla peal liikvele jutt, et sul on midagi veinidega nihu läinud.

Austria kontekstis saab esile tõsta kuut veinipiirkonda, kus Grüner Veltliner mängib väga tähtsat rolli. Kõige kõrgemat kvaliteeti leiab järgmises neljas: Traisentalis, Wachaus, Kamptalis ja Kremstalis. Kui läbida need autoga, siis ligemale 15 minuti jooksul oled väisanud igaüht. Huvitav on see, et hoolimata lähestikku asetsemisest on veinid kohati täiesti eri iseloomuga.

Üleelmisel aastal (2020) oma veerandsajandat sünnipäeva pidanud Austria noorim veini­ala Traisental paistab silma eelkõige väga mineraalse ja puuviljase toodangu poolest. Wachaus leiab pika arenguvõimega jõulisi nimesid – graniidine ja kivine pinnas annab sealsetele veinidele võimsa mineraalsuse. Järskudel Doonau kallastel on täiesti tavaline näha terrassidel laiumas nii Grüner Veltlinerit kui ka Rieslingut. Kuna paljudesse kohtadesse tehnikaga ligi ei pääse ja suuresti kõik on käsitöö, saab kergesti seletada hinnavahet nii Kamptali kui ka Kremstaliga, kus maastik muutub palju laugemaks ja lihtsamalt haritavaks. Kamptal laiub Kampi jõe kallastel ja seda kanti peavad kohalikud üheks edukamaks veinipiirkonnaks. Alates 2008. aastast on Grüner Veltliner siin nii kergema kui ka täidlasema Reserve-tähistusega valge veini kõrgeima klassifikatsiooni DAC omanik.

Kui pinnase poole pealt valitseb põhjaregioonis valdavalt löss, millel kõrval leiab ka graniiti, merglit ja lubjakivi, siis Kamptalis on kooslusi hoopis rohkem, üllatuslikult leidub isegi vulkaanilist pinnast. Kamptalit võiks oma võimaluste rohkuse poolest võrrelda Katalooniaga: hoolimata ideaalsest valge veini valmistamise olustikust tehakse siin ka Zweigelti marjast suurepärast roseed, punast veini, väga kvaliteetset sekti ja dessertveini ehk muljet avaldavat kvaliteeti suudetakse pakkuda väga mitmes veiniliigis.

Dessertveinide puhul ei saa loomulikult mainimata jätta jääveini. Kõrge happega ja võimsalt mesine nektar meenutab valmistamise poolelt küll trips-traps-trulli mängimist, kuid õnnestumise korral on resultaat nende enda määratud termini vääriline – Liquid Gold ehk vedel kuld. Heal aastal, nagu oli 2012 ja 2013, toimub jääveini korje detsembri alguses. Halval aastal, nagu oli 2011, kus esimene korralik miinus­kraad saabus alles järgmise aasta jaanuari lõpus, pole reaalselt lõpuks enam midagi korjata. Linnud ja heitlik ilm jätavad põõsastele üksnes rootsud.

Kremstal on mõneti jackpot kõigile külastajatele. Veiniprofi jaoks on see jumalike valgete piirkond koos pika ajaloo ning hingematvalt kauni looduse ja arhitektuuriga. Tavalise turisti jaoks aga vastupidi: meeletud vaated, majad, traditsioonid… ning nende kõrvale suurepärane vein, mis teeb sinust sõltlase selle sõna otseses mõttes.

Austria põhjapoolsetel veinialadel võib leida küllalt kargeid ilmastikuolusid. Piirkond on jahe, domineerivad niisked ja külmad tuuled, mida omakorda aitab pehmendada Ungari poolt tulev soe Pannoonia kliima. See sobib Grünerile igati hästi. On siiski aastaid, kus loodus võtab oma ja veinimeistrid kaotavad kuni 30 protsenti kogu saagist. Võib ainult ette kujutada, millise surve panevad ilmataadi vembud veinipudeli hinnale. Grüneri iga-aastane hinnatõus on kahjuks reaalsus.

Enamik Ameerika ja Aasia turule minevast valgest veinist valmib Weinviertelises. Selles suures mahuveini piirkonnas leidub loomulikult ka ajaloolise hõnguga mõisasid, kuid suurema osa ärist moodustab viinamarjade kasvatamine. Nii mõnigi naaberpiirkonna tipptootja saab just siit tooraine oma entry level’i veinile ja kirjutab pudelile lihtsalt Grüner Veltliner from Niederösterreich. Piirkonda tabas mõni aasta tagasi juunikuine rahe nii rängalt, et 25 protsenti saagist hävis täielikult. Kurbus ei valitsenud mitte ainult Weinviertelis, vaid suuresti ka Traisentalis, Kamptalis, Kremstalis ja Wachaus, kus nii mõnigi veinimõis oli oma kohustused näiteks USA turu ees kindla aja ja hinna peale juba fikseerinud.

Grüner Veltliner mängib suurt rolli ka väikeses Viinis. Eelkõige on ta seal üks osaline värskelt, ­2013. aas­tal DAC klassifikatsiooni saanud Gemischter Satzi segus. Kohati tundub tegu olevat turundusliku vajaduse ja lobitööga, sest üsna sageli jäävad Viini veinid oma kõrge alkoholitasemega põhja pool oleva neliku elegantsele kvaliteedile kõvasti varju. Samas ei muuda see tõsiasja, et Viini kesklinnas trammi peale istudes võib rahulikult ühte Viini kuulsaimasse ja maailma ainsasse, pealinnas asuvasse veiniaeda Nussbergi sõita. Kui aed nähtud, on omamoodi vaatamisväärsus traditsioonidest pakatav Heurigen Wieninger, kus saab huvitavat valgete marjade segu maitsta ka suurepärase söögi juurde.

Lähiaastatest on Austria puhul tark meeles pidada numbreid 2007 ja 2010. Veinimeistrid ise peavad sajandi aastakäiguks just viimast, kus ideaalne kevad-suvi-sügis andis marjale võimsa happe, tugeva puuviljasuse ja pika arengupotentsiaali. 2007 oli aga selles mõttes huvitav, et Grüner küpses kaunimaks kui Riesling – paljud veinimeistrid hoiavadki seda aastakäiku laste pulmadeks, sünnipäevadeks ja muudeks perekondlikeks tähtsündmusteks.

Prantsusmaal pole Grüner Veltlinerit lubatud kasvatada üheski AOC piirkonnas, kuid Uus Maailm on uutele trendidele ja katsetustele tunduvalt avatum. Seda ilusat marja leiab juba Uus-Meremaal, Austraalias, USAs ja Kanadas – esimesi asjalikke veine võime oodata vast 2–3 aasta pärast. Loomulikult on sort kanda kinnitanud ka Austria idanaabrite juures – Tšehhis ja Slovakkias on nimeks vastavalt Veltlínské Zelené ning Ungaris Zöld Veltelini. Kaine mõistus ei luba küll kuidagi maksta Tšehhi Grüneri eest sama hinda mis Kamptalis, kuid nii naljakas, kui see ka ei tundu, aga on Moraavia hinnad kohati austerlaste omadest kõrgemad.

Grüner Veltliner on omapärane vein toiduga sobitamises. Kohalikke vaadates võib täheldada eesti ütlemist: „Söögi alla ja söögi peale”. Täiesti tavaline on saada külakõrtsis lauda kannuga liiter Grünerit, sinna kõrvale leiba ning määret nimega Schamlz, mis ei ole ei midagi muud kui hangunud ja ürtidega segatud rasv. Liikudes edasi kohalikku restorani, ilmub paarilisena lauale juba valge kala ning linnu- ja sealiha. Ei ole vaja üllatuda, kui Viini nooblites söögikohtades pakutakse paneeritud vasikafilee kõrvale samuti just Grünerit. Austrias kutsutakse seda rooga rahva keeli Viini šnitsliks. Suure nõudluse tõttu on tooraineks muutunud valdavalt küll sealiha, kuid klassikalise šnitsli ehk veise kõrvale julgevad austerlased pakkuda õnnestunult valget veini.

Oma puuviljase aroomiga ja järelmaitses kerge vürtsiga veini puhul on täistabamuseks Aasia köök. Kaaslaseks sobivad niihästi sushi, tandoori road kui ka igat sorti magushapud kastmed. Selle valguses tundub täiesti loogiline järeldada, et messidel rõõmustav austria veinitootja on Aasia importijalt tellimuse juba saanud.

Vanemate Grünerite juurde sobivad imehästi risotod ja seeneroad. Loomulikult teeb igal kevadel oma tähelennu ka värske spargel. Lisades neile lõbusatele pulkadele Hollandi kastme ja Reserve-klassifikatsioonis Grüneri, on maitseelamus garanteeritud.

Nautida saab Grüner Veltlinerit koos toiduga või ilma, värskelt või küpsenult, üksi või sõpradega – Grüner Veltliner annab elamuse isegi mineraalveega segatuna. Ja nimi on lihtne lugeda – hääldad nii, nagu loed ja kirjutad!