Kuninglikud veinid mägede jalamilt

Siinsed veinid seevastu on kõike muud kui allaheitlikult madalat päritolu. Piirkonda on sageli võrreldud noobli Burgundiaga ning ega see vale ei ole – siin on ohtralt samasuguseid väiketootjaid ja teinekord kinnismõtte mõõtmeid võttev keskendumine kvaliteedile. Sarnasusi on ka tuntuimas kultiveeritavas marjasordis – seda rolli, mida Burgundias mängib Pinot Noir, esitab Piemontes Nebbiolo. Kevadel varakult õitsev, kuid äärmiselt hilja valmiv Nebbiolo on aristokraatlikult pirtsakas nii ilmastikuolude kui ka kasvukoha suhtes, sallides vaid mäeküngaste lõuna- ja edela­poolsete nõlvade ülaosi (kuid mitte tahtes olla päris tipus!). Vastutasuks peegeldab ta nagu Burgundia vapimarigi suure­päraselt pinnase iseloomu.

Nebbiolo pole küll piirkonna enim kasvatatud sort, kuid on andnud suurima panuse siinsete veinide heasse mainesse – Piemonte 17 DOCGst ehk garanteeritud kvaliteediga piirkonnast viies tehakse peamiselt Nebbiolo-põhiseid veine.

Punased veinid

Barolo DOCG – esimene võrdsete seas

Piemonte paljude heade veinide seas esimene ehk primus inter pares on Barolo. See 1886 ha (kogutoodang viimasel seni pudeldatud 2010. aastakäigul 12 147 200 pdl) suurune veiniala (Consorzio di Tutela Baro­lo, Barbaresco, Alba, Langhe e Roero 2014. aasta andmed) katab täielikult Castiglione Falletto, Serralunga d’Alba ja Barolo kommuune*, lisaks ulatub osaliselt Monforte d’Alba, Novello, La Morra, Verduno, Grinzane Cavouri, Diano d’Alba, Cherasco ja Roddi kommuunidesse.

Kliima on Barolos kontinentaalne ja seda pehmendab mõneti Tanaro jõgi oma lisa­harudega. Veiniaiad paiknevad kuni 500 m kõrgusel merepinnast, mistõttu jääb hiljavalmival Nebbiolol kehva aasta korral täisküpsus saavutamata. Sel juhul tuleb marju kestadest piisava värvi ja ekstrakt­ainete kätte­saamiseks kauem matsereerida, mis paraku muudab noore veini ebameeldivalt mõruks.

Lääne pool Barolo ja Alba vahelist maanteed paiknevate La Morra, Barolo, Novello, Monteforte d’Alba, Cherasco, Verduno ja Roddi kommuunide pinnas koosneb suurel määral tihedast lubjakivirikkast neogeeni ajastu miotseeni ajastiku tortoni lademest (11,608–7,246 MAT). Sellelt pinnaselt tulevad aromaatse ja puuviljase stiiliga Barolod. La Morra Barolosid peetakse neist kõige parfüümsemateks ja nõtkemateks, Barolost endast saadavad veinid on aga komplekssemad ja struktuursemad.

Ida pool sama liiklussoont asuvad Castiglione di Falleto, Serralunga d’Alba, Monforte d’Alba, Grinzane Cavouri ja Diano d’Alba veiniaiad on rajatud kohevamale ja vähem viljakale sama ajastiku (miotseen) serravalli lademe (13,65–11,608 MAT) pinnasele. Ingliskeelne veinikirjandus, k.a Jancis Robinson, kasutab selle kohta sõna Helvetian, mis on aga ebakorrektne – sellist ladestust pole olemas. Siit tulevad telliskivikarva, intensiivsemad, vingema struktuuri ja pikemat laagerdumisaega vajavad veinid. Serralunga d’Alba veinid on väidetavalt nende seas kõige täidlasemad, tanniinsemad ja pikaealisemad.
Barolos leiab kõikvõimalikke aroome ja maitseid – roose ja kannikesi, sügisest alusmetsa, suitsu, tõrva, trühvleid, lagritsat, tumedat šokolaadi ja katkiläinud õhupalle. Peaaegu oleks lihtsam mainida, mida seal ei leidu.

Selleks et saada Baroloks, peab vein vastama teatud tingimustele – lisaks kasvu­alale on määratud viinapuude maksimaalne saagikus (8000 kg/ha), mini­maalne alkoholisisaldus (12,5% Riserva puhul), kuiv­ainesisaldus ja happesus, samuti vaadi­laagerduse (18 kuud) ning pudelis küpsemise (20 kuud, Riserva 44 kuud) aeg. Barolo ja ka kõigi teiste Piemonte regulatsioonide kohta saab huviline täpsemalt lugeda veebi­küljelt www.regione.piemonte.it.

Cru süsteem

Sarnaselt Burgundias toimiva cru’de korraldusega hakati Barolos 1960ndate alguses Renato Ratti juhtimisel, esialgu küll mitteametlikult, määrama eri veiniaedu. Ratti koostas ka esimese cru’de kaardi. Hiljem tegutses süsteemi legaliseerimise nimel aktiivselt tuntud veinikriitik Luigi Veronelli.
Alates 2009. aastast on liigitus väheke teisel kujul saanud seaduse toe ning kogu Barolo territoorium on 181 nimetusega alamtsooni (menzione geografica aggiuntiva ehk geograafiline lisanimetus) vahel ära jaotatud. Peale alamtsooni võib veinisildile lisada ka veiniaia (etiketil vignetto või vigna) nime, kui consorzio’le on esitatud taotlus ning info on kantud vastavasse registrisse. Sel juhul tuleb saagikust vähendada 10% (7200 kg/ha), alkoholiprotsent peab aga olema poole pügala võrra tavapärasest kõrgem (13%).
Eritingimused on seatud ka veini­aedade vanusele – aia nime ja geograafilise lisanimetusega Barolot ei tohi toota nooremate kui kolm aastat vanade viinapuude marjadest ning kuni seitsme aasta vanuste aedade saagikust tuleb kärpida ea järgi tasemele 4300–6500 kg/ha. Praeguseks on reaalselt kasutusele võetud 148 nimetust.
Mõned ajaloolised veiniaiad on loomulikult rohkem teada-tuntud – parimateks peetakse Cannubi, Lazzarito, Vigna Ronda, Rocche Castiglione, Cerequio, Bussia, La Serra, Marcenasco omi, kui nimetada vaid mõnda.

Püha sõda – botte vs. barrique ehk tõrred vaatide vastu

Ajalooliselt Barolos kasutatud suurte tammetõrte asemel hakati 1980. aastatel katsetama väiksemate Bordeaux’ barrique’idega, et saavutada mahlasemat veini, mis oleks lombitagusele tarbijale suupärasem. Poleemikat nn modernistide ja traditsionalistide vahel tuntakse tagantjärele Barolo sõdade nime all. Tänapäeval kasutatakse neid omavahel kombineerides, kuigi mõned tootjad (näiteks Ceretto, keda varem peeti modernistiks) on suurte tõrte juurde pigem tagasi pöördumas.

head aastakäigud ja arengupotentsiaal

Nagu kõik suured veinid, on Barologi erakordselt tundlik ilmastiku suhtes. Parimateks aastakäigud on 1996, 1997, 2000, 2001, 2004, 2006, 2007 ja 2010.
Kui niru aasta Barolo on parim umbes kümneaastasena, siis heal aastal võib ta
(p)areneda kuni neli kümnendit.

Barolo Chinato

Ürtide ja vürtside (mille hulka kuuluvad kiina­puu koor, rabarberijuur, emajuure juurikas ning kardemon) lisamisega saadakse mõru Barolo Chinato. Regulatsiooni kohaselt peab Chinato baseeruma ainult Barolo veinil ehk Nebbiolol, teisi viinamarjasorte pole lubatud lisada. Itaallastele endile meeldib.

Barbaresco DOCG – kuningannad on pehmema loomuga

Barbaresco nime algupära pole teada, kuid legendi tasemel seostatakse selle teket Rooma impeeriumi hävingu põhjustanud barbaritega. See võib ka tõsi olla, sest küngas, kus Barbaresco küla praegu asub, oli tiheda metsaga kaetud ning roomlased kutsusid seda barbarica silva’ks ehk metsikuks metsaks, sest see asus nende hallatavate alade piirimail ning sinna minek oli võimaliku barbarite rünnaku tõttu ohtlik.

Barbaresco kui veini isaks oli 19. sajandi lõpus Alba veinikooli esimene juht professor Domizio Cavazza. Veini edasine käekäik on olnud üsna sarnane Barologa – consorzio loodi 1934, DOC staatus saadi 1966 ning kvaliteet garanteeriti 1980. aastal.

Barbaresco 680 ha suurune veiniala (kogutoodang 2011. aastal 4 265 573 pdl) hõlmab Langhes Tanaro jõe paremal kaldal kolme kommuuni – Treisot, Neivet ja Barbarescot – ning killukest osa Albast (San Rocco Senodelvio). Piirkonna pinnas on palju homogeensem kui Barolos ning koosneb peamiselt tortoni ladestuse lubjakivirikkast savipinnasest. Veiniaiad on u 50 m madalamal kui Barolos ning analoogselt Barologa on piirkond jagatud alamtsoonideks, siin leiab neid kokku 66.

Jõe lähedusest tulenevalt on kliima erinevalt Barolost kergelt mereline, st soojem, kuivem ja mahedam, mis laseb marjadel saada küpseks pisut varem. Seetõttu saab kasutada veini vajalik kontsentreerituse saavutamiseks lühemat matseratsiooni­aega. Eelnevalt mainitu tõttu on Barbaresco veinid pehmemad ja mitte sedavõrd tanniinsed kui Barolo omad ning neid saab tarvitada juba mõneaastasena. Ent ka siin ei ­kultiveeri tark veinimõisnik viinapuid mujal kui küngaste lõuna- ja edela­poolsetel külgedel.

Barbarescot iseloomustavad rikkalikud vürtsikad aroomid. Sealt võib leida vaarikaid, pohlamoosi ja ploome, pelargoone ja kannikesi, samuti rohelist pipart, kaneeli, muskaati, röstitud sarapuupähkleid, vanilli ja isegi aniisiseemneid.

Parimad aastakäigud on 1996, 1997, 2000, 2001, 2004, 2007 ja 2010.

Liivaselt pinnaselt kergem vein – Roero DOCG

Ka Tanaro jõe põhjakaldal asuva Roero (2011. aasta toodang 727 115 pdl) piirkonna järskudel ja väheviljakatel liivastel mäe­külgedel on peamiseks punaseks veini­marjaks Nebbiolo. Bra linna ja Govone küla vahel veerand­saja kilomeetri jooksul jõe kulgu jälgiva piirkonna veinid on aromaatsed, kuivad, soojad ja sametised ning naabrite veinidest kergema stiiliga, sobides ideaalselt kokku kohaliku köögiga.

Rahakott jääb ellu – Nebbiolo d’Alba DOC ja Langhe DOC

Just nendest vähem tuntud piir­kondadest tulevad taskukohased, kuid maitsvad Nebbiolod. See on ka põhjus, miks neid oma maitsmistel eraldi proovisime. Nebbiolo marjaga tutvumist võiks alustada just Alba ja Langhe veinidest.

Kaksikud põhjast – Ghemme DOCG ja Gattinara DOCG

Piemonte kirdeosas, Sesia jõe parem­kaldal paiknevas kontinentaalse kliima ja rauarikka, vulkaanilist päritolu kruusa­pinnasega Gattinaras ning vasakul olevas Ghemmes tuntakse Nebbiolot Spanna nime all. Siin on veinile lubatud lisada sörakas Bonardat, Vespolinat või Croatinat. Põhjapoolsem paiknemine võrreldes Barbaresco ja Barolo alaga annab siinsetele veinidele kõrgema happe­sisalduse, mis tagab hea arenemis­potentsiaali.

MUU NEBBIOlo

Peamiselt Nebbiolo-põhiseid veine toodetakse ka järgnevates DOC piirkondades: Albugnano, Canavese, Boca, Bramaterra, Fara, Lessona ja Sizzano.

Kohalike lemmik – Barbera

Tumedakestalist, Piemonte suurima kasvu­pindalaga marja Barberat kasvatatakse laialdasel alal Monferrato ümbruse mäeküngastel. Parimail selle sordi veinidel on ka DOCG staatus – Barbera d’Asti, Barbera del Monferrato Superiore ning Itaalia kõige uuema, 74. DOCG piirkonna Nizza näol. Teised meie maitsmistes osalenud veinid Barbera d’Alba piirkonnast kannavad kraadi jagu lahjemat, DOC tähistust.
Kuigi Piemontele on toonud maailma­kuulsust Nebbiolo-põhised Barolo ja Barbaresco, on visa kaduma kuulujutt, et kohapeal tarbitakse parema meelega just Barbera marjast tehtud veine, mis on jõulised, kirsilõhnalised, karakteerse hea happe ning mõõduka komplekssusega. Barberad on nauditavad juba aasta või paar pärast valmistamist, olles vähem suud kootavalt pargised kui nende Nebbiolo-põhised konkurendid.

Dolcetto pole magus

Piemonte kolmas oluline punane veini­mari on Dolcetto, põhisort kolmele DOCG piirkonnale: Dolcetto di Dogliani Superiore, Dolcetto di Ovada Superiore ja Dolcetto Diano d’Alba. Kuigi nimi viitab eksitavalt millelegi magusale (it väike magus, magusake), tehakse temast siiski tavaliselt täiesti kuiva, mahlast, madala happesuse ja pisut kirbe järelmekiga veini.

Magus ja kihisev Brachetto

Kindlasti väärivad mainimist sellest marjast tehtavad vähese alkoholisisaldusega (u 5%) magusad vahuveinid, mida valmistatakse Brachetto d’Acqui DOCG piir­konnas. Aroomis on vaarikad, põldmarjad ja roosi õielehed. Jooki on sobilik pruukida kergelt jahutatuna värskete puuviljade juurde.

Freisa ei jää haigeks

Punast Freisa veinimarja kasvatatakse Monferrato ümbruses ning ta on kahe DOC põhiline mari: Freisa d’Asti (100%) ja Freisa di Chieri (90–95%). Sort oli laialdaselt levinud 19. sajandi lõpus, kuid praegu jääb tema kasvuala Barbera ja Nebbiolo omale tugevalt alla. Phylloxera-järgne populaarsus oli tingitud väga heast vastupidavusest kahjuritele ja haigustele.

Ruchè – ka kohalikele mõistatus

Ühe Itaalia väikseima DOCG piirkonna veinid kannavad Ruchè di Castagnole Monferrato DOCG tiitlit. Neid ise­loomustatakse kui heledatoonilisi, kompleksse aroomi ja hea happega tanniinseid veine, mis omavad mõningat sarnasust Nebbiolost tehtutega. Eesti turul on mõned neist ka saadaval, näiteks Viticoltori Associati di Vinchio & Vaglio Serra „Rebus” ja Cantine Sant Agata „Il Cavaliere”.

Grignolino ei maitse kellelegi

Sellegipoolest moodustab ta Piemonte viina­marjade kasvualast peaaegu 2%. Olles küll kõrge happesusega ja paljude väikeste seemnete tõttu erakordselt tanniinne, napib temas sügavust, soojust ja põnevust, mis koos Dolcettoga teeb temast n-ö teise ešeloni marja. Kasvu­piirkondadeks Grignolino d’Asti DOC ja Grignolino del Monferrato Casalese DOC.

VALGED veinid

Kuigi Piemonte on peamiselt tuntud punaveinide piirkonnana, toodetakse seal ka mitmeid arvestatavaid valgeid viinamarja­nesteid.

Kroonijuveel Cortese

Kui Piemonte kuningliku perekonna moodustavad Nebbiolo-põhised punaveinid, siis kroonijuveeliks on Cortese marjast valmistatud Gavi samanimelisest DOCG piirkonnast. Alessandria linna ümbruse kolmeteistkümnes kommuunis tehtav Gavi on tuntud oma tuhkkuiva iseloomu ning särtsaka, ränise ja värske happesuse poolest. Aroomis leiab valgeid lilli, tsitruseid, rohelist õuna ja mett, maitses aga mandlise alatooniga puuviljasust.

Kommuuni nimetus on lubatud ka veini­sildile kirjutada (nt Gavi, Novi Ligure, Serravalle Scrivia ja Arquata Scrivia), seda võimalust kasutavad kõige usinamalt üldiselt parimaks peetava Gavi enda kommuuni tootjad. Korrektne kirjapilt oleks sel juhul Gavi DOCG del Comune di Gavi, ent justkui tarbija eksitamiseks on kuulsa tootja La Scolca 1969. aastal loodud kauba­märki Gavi dei Gavi imiteerides kasutusele tulnud mitteametlik kirjaviis Gavi di Gavi.

Cortese marja kasutatakse ka mõne muu DOC-piirkonna veinides, näiteks Cortese dell’Alto Monferrato ja Colli Tortonesi omades.

Moscato Bianco mullitab

Piemonte enim kasvatatud valgest veini­marjast saab poolmagusat, kergelt kihisevat (frizzante), madala alkoholisisaldusega (5–6%) Moscato d’Asti DOCG veini, mis lõhnab aprikooside, virsiku ja värske viina­marjamahla järele. Moscato viinamarja ajalugu Piemontes ulatub 13. sajandisse, kui ta leidis äramärkimist Canelli linna ürikutes.

Samal territooriumil toodetakse neist marjadest metodo martinotti’t kasutades vähemalt Eestis arusaamatult populaar­set poolkuiva Asti-nimelist (varem Asti Spumante) ligikaudu 9% alkoholi­sisaldusega vahuveini. Asti vahuveini­pudelitel ilutsev DOCG paneb mõnevõrra kahtlema itaallaste kvaliteedi­süsteemi usaldus­väärsuses.

Taassündinud Arneis

Oma renessanssi elab üle veel hiljuti hävimisohus olnud lille- ja ürdilõhnaline, kesktäidlane ja mahlakas, õunamoosi- ja aprikoosimaitseline Arneis, mille parimad veinid tulevad Roero ümbrusest. Peale rahuliku versiooni toodetakse temast ka vahuveini. Arneis on madala saagikusega ning tundlik jahukaste suhtes, kuumadel aastatel on probleemiks piisava happesuse säilitamine marjades.

Meie maitsmisel oli Roero Arneis DOCG toodang läbisegi veinidega suuremast Langhe DOC piirkonnast.

Erbaluce – juveliir andis nime

Erbaluce marjast tehakse kuiva veini ja vahuveini Erbaluce di Caluso DOCG (ka Caluso DOCG) nimetuse all ning dessertveini, mida tuntakse Caluso Passitona. Samuti valmistatakse temast veini Canavese DOC, Colline Novaresi DOC ja Coste della Sesia DOC piir­konnas.

Marja mainis esimesena ühes oma raamatus Savoia vürsti Carlo Emanuele I juveliir Giovan Battista Croce, kes tulenevalt oma ametist kirjeldas Erbalucet (it erba – ’rohttaim’, luce – ’valgus’) nõnda: „… roosade soojade helkidega, päikese käes intensiivselt merevaigukarva”.

Eksituse tõttu nime saanud Nascetta

Sellest üliväikese kasvupinnaga, intensiivse troopiliste puuviljade aroomiga veinimarjast tehakse särtsakaid õuna- ja tsitrusemaitselisi mesise noodiga veine, millest parimatel on ka hea säilitus­potentsiaal.

Nime Nascetta (Piemonte dialektis ka Anascetta) andis marjale 19. sajandi önoloog Giovanni Gagna, kes ekslikult uskus marja olevat seotud Sardiiniast pärit Nascoga.

Eestis on sellest sordist vähemalt saadaval üks vein – Rivetto Langhe Nascettat küsige Rotermanni veinitoast.

Prantslaste marjad saavad kokku Alta Langa vahuveinis

Alles hiljuti, 2011. aastal astus DOCG piirkondade ritta traditsioonilisel meetodil vahuveini tootev, enam-vähem kogu Piemonte lõunapoolset, vastu Liguuriat asuvat serva hõlmav Alta Langa (ehk Üla-Langa – mitmuslik Langhe jaguneb Alta ja Bassa Langaks ning Langa Astigianaks).

Siinsete vahuveinide saamiseks segatakse kokku kaks prantslaste klassikut – Chardonnay ja Pinot Noir. Allakirjutanul oli võimalus 2014. aasta kevadel Albas mitut neist proovida ning esmamulje põhjal ei jäänud nad oma naabrite lombardlaste Franciacortale millegi poolest alla – pigem vastupidi. Eestis on saadaval Bera ja Giulio Cocchi omad.